Vabakasvatus
Vabakasvatus kogus Eestis laiemat kõlapinda 1990ndatel, mil nii koolis kui paljudes peredes võeti eeskuju skandinaavialikust vabakasvatusest. Füüsiline ja vaime vägivald sai põhimõttelise hukkamõistu osaliseks ning igasugust kasvataja-õpetaja ja õpilase füüsilist kontakti lasteaias või koolis tõlgendati kas vägivallana või seksuaalse ahistamisena – olgu see siis süllevõtmine või pea paitamine. Teisalt ilmnes laste-õpilaste poolne allumatus. Klassikaline “mida suurem vabadus, seda suurem vastutus” vajab realiseerumiseks pikka ettevalmistust kõigilt osapooltelt ja ka ühiskonnalt. Seetõttu tõlgendati ja tõlgendatakse tänapäevalgi vabakasvatust sageli primitiivselt – mittekasvatamisena, minnalaskmisena.
Lõpetuseks tasub mainida, et vabakasvatuse ideaalist on kirjutanud 18. sajandil J. J. Rousseau, kelle raamatus „Emile“kirjapandut võib pidada tänapäeva vabakasvatuse eeskujuks ja suunanäitajaks. Tänapäeval on lisaks Summerhilli-mudelile (õpilaskoduga erakool) tekkinud ulatuslik vabakasvatuslike koolide liikumine, mille eeskujuks on Sudbry Valley kool Ameerika Ühendriikides, Massachusetsis (asut 1968, Daniel Greenbergi eestvedamisel). Sedalaadi koole nimetatakse nii anarhistlikks vabakoolideks kui demokraatlikeks koolideks.
Ühe võttena kasutatakse vabakasvatuses laste emotsionaalset mõjutamist. Kui laps on halvasti käitunud, näitab ema oma olekuga, et laps on talle, kõige lähedasemale inimesele, haiget teinud. Ema meeleolule on lapsed äärmiselt vastuvõtlikud, nad ei taha ju, et ema nende pärast kurb on. Paljud psühholoogid väidavadki, et vanema negatiivsete tunnete jagamine lapsega on lubamatu kuna lapsi ei tohi teha oma vanemate tunnete eest vastutavaks. Kuid mõõdukalt kasutades aitab selline emotsionaalne mõjutamine kaasa lapse empaatiavõime arengule. Võime tajuda teiste inimeste emotsioone nagu enda omigi on aga olulise tähtsusega moraalse inimese kujunemisel.
Kõige tähtsam on siiski vanema eeskuju. Lapsed tunnevad tugevat vajadust oma vanemaid jäljendada. Õiget eeskuju saab anda kõiges, kasvõi viisakas eneseväljenduses – näiteks ei parandata või keelata last juhul kui ta ei ütle “palun” vaid korratakse ise lapse soovi koos sõnaga “palun”.
Palumine toimib vabakasvatuses ka keelamise asemel. Kõik lapsed tahavad oma sisimas vanematele meele järgi olla. Ka üleannetud ja trotslikud lapsed kuuletuvad kui neil p a l u t a k s e see või teine asi lõpetada ja emale appi tulla. Siis on nende tähelepanu suunatud mitte sellele, et neil sisuliselt ei lubatud mingit tegevust jätkata, vaid et nad saavad täita ema palve ja sellega talle meele järele olla. Tihti kasutatakse lapse suunamiseks ebasoovitavalt käitumiselt soovitavale ka otsest tähelepanu kõrvale juhtimist, mis mõjub eriti hästi väikelaste puhul. Vanema lapsega toimib õige käitumise selgitamiseks edukalt rollide vahetus - lapsel lubatakse õpetada täiskasvanule kuidas mingis olukorras tuleb käituda.
Ka kiitus on oluline. Laste jaoks on tohutult tähtis olla tunnustatud ja edukas. Kui nad on endaga rahul, peavad nad end ka paremini üleval.
Lisaks eelpoolöeldule kasutatakse vabakasvatuses loomulikult ka ratsionaalseid mõjutusvahendeid ja otsest õpetamist. Aga ka sel juhul ei räägita lapsele kuidas
t e m a tegema peab vaid selgitatakse seda mõne lapsesse otseselt mittepuutuva näite varal.
Seega annab vabakasvatus lapsele vabaduse ise maailma avastada. Laps peab ise toime tulema ning läbi oma kogemuste teadmisi saades areneb ta tunnetuslikult. Tal ei ole põhjust jonnida, et oma tahtmist saada, sest tal on alati võimalus oma tahet väljendada. Samuti puudub tal ebaõnnestunud tegude varjamiseks ja valetamiseks, sest tal ei ole karistusehirmu. Ta tunneb, et teda toetatakse ja temaga arvestatakse ning tunnetab seeläbi selgemini oma sisemist “mina”, mis omakorda aitab kaasa lapse loomulikule vajadusele kuuletuda ja kuulata oma vanemaid.
Vanematele annab see aga selge pildi oma lapsest. Nad suudavad juba ette ennustada, millistes olukordades laps vajab rohkem suunamist ja millistes ta ise väga edukalt toime tuleb. Nad suudavad alati kontrollida olukorda lapse vabadusejanu piiramata. Ja lapsed keda ei piirata teevad justkui iseenesest oma kasvatamisel vanematega koostööd.
Niisiis – passiivse pealtvaatamise asemel nõuab vabakasvatus vanemate järjekindlat läbimõeldud tegutsemist, et panna laps soovitud suunas liikuma ilma otseseid ettekirjutusi tegemata. Ja kuigi vabakasvataja roll nõuab rohkem kannatlikkust ja leidlikkust olukordade lahendamisel kui käskudele-keeldudele tugineva kasvatusviisi puhul, on see kahtlemata tulemusrikkam ja aitab kaasa lapses selliste omaduste kujunemisele nagu sirgjoonelisus, ausus ja avatus. Aga just need ongi põhiväärtused, mis aitavad ühiskonnaga kontakti leida ja elus edasi jõuda.
Kui on tegu hoolimatu, inetu käitumisega, kasvatamatusega, kasutatakse argielus sageli vabakasvatuse mõistet – halvustavas, tegematajätmisele viitavas tähenduses.
Vabakasvatus on mõiste, mis sai tuntuks eriti tänu Summerhill-kooli (Ühendkuningriigid, asut 1921) asutajale ja kauaaegsele juhatajale Alexander Neill`ile (1883-1973). Neill´i tees on, et lapsed on olemuselt head ja lastel on õigus olla õnnelik. Kui tahetakse, et nad jääksidki headeks, et areneks enesemotivatsioon, vastutustunne, kriitiline mõtlemine ja kooselu oskused - peavad nad end vabana tundma. Neid ei pea suruma käitumisraamidesse, sundida neile peale teadmisi ja oskusi. Selle kooli idee on pakkuda lastele elamisväärne maailm, kus lapsi armastatakse ja austatakse, kus neid ära kuulatakse, kus nad saavad olla õnnelikud ning mõjustada ise omaenese elu. (ETVs on näidatud ka tõsielul põhinevat filmi Suvekünka Kool laste võitlusest oma kooli eest.) Kool on osutunud edukaks rasketest peredest või pedagoogiliselt keerukate laste kasvatamisel.
Vabakasvatus on mõiste, mis sai tuntuks eriti tänu Summerhill-kooli (Ühendkuningriigid, asut 1921) asutajale ja kauaaegsele juhatajale Alexander Neill`ile (1883-1973). Neill´i tees on, et lapsed on olemuselt head ja lastel on õigus olla õnnelik. Kui tahetakse, et nad jääksidki headeks, et areneks enesemotivatsioon, vastutustunne, kriitiline mõtlemine ja kooselu oskused - peavad nad end vabana tundma. Neid ei pea suruma käitumisraamidesse, sundida neile peale teadmisi ja oskusi. Selle kooli idee on pakkuda lastele elamisväärne maailm, kus lapsi armastatakse ja austatakse, kus neid ära kuulatakse, kus nad saavad olla õnnelikud ning mõjustada ise omaenese elu. (ETVs on näidatud ka tõsielul põhinevat filmi Suvekünka Kool laste võitlusest oma kooli eest.) Kool on osutunud edukaks rasketest peredest või pedagoogiliselt keerukate laste kasvatamisel.
Vabakasvatus on täiskasvanute ja laste koos kasvamine võrdsetel alustel ja kokkulepete pinnal, vabana võimust ja manipulatsioonist. Vabakasvatuse juhtmõtteks on: lapsed jäetakse rahule, aga neid ei jäeta üksi. Lapse käitumist ja mõtlemist ei soovita eesmärgipäraselt, oma mugavuse huvides muuta. Lapsega jagatakse oma elutee kogemust, väärtusi, elu ja maailma ilu. Kasvatamise asemel on võtmesõnadeks lapse toetamine, mõistmine, solidaarsusel, empaatial ja kokkulepetel põhinev elukorraldus. Koos kasvamine – see on ühine maailma tõlgendamine ja kujundamine, sügav lugupidamine lapse ja temas peituvate võimaluste vastu.
Vastupidi laialt levinud väärarvamusele ei ole lapsel vabakasvatuses suuremaid õigusi kui täiskasvanul - neil on võrdsed õigused. See tähendab, et täiskasvanu (lapsevanemad, vanavanemad, õpetajad jt) tegelevad eelkõige enesekasvatusega. Laps jäljendab täiskasvanuid ja kasvatus on järgimistvääriva eeskuju pakkumine.
Vabakasvatus – väärtused ja vastuolud
Vastupidi laialt levinud väärarvamusele ei ole lapsel vabakasvatuses suuremaid õigusi kui täiskasvanul - neil on võrdsed õigused. See tähendab, et täiskasvanu (lapsevanemad, vanavanemad, õpetajad jt) tegelevad eelkõige enesekasvatusega. Laps jäljendab täiskasvanuid ja kasvatus on järgimistvääriva eeskuju pakkumine.
Vabakasvatus – väärtused ja vastuolud
Vabakasvatus kui meetod annab vabaduse lapsele, mitte teda kasvatavale täiskasvanule.
Olulisim erinevus vabakasvatuse ja mitmete teiste kasvatusmeetodite vahel on, see, et ilma käskude, keeldude ja karistuseta hakkab laps samm-sammut tunnetama piire ning saama aru kuidas ühiskond funktsioneerib ja milline käitumine on aktsepteeritav, tagab toimetuleku.
Lapse suunamine ja kontrolli all hoidmine toimub kaudselt. Laps tunneb end vabana, ka vanemaga koos tegutsedes jäetakse lapsele mulje, et just tema suunab asjade kulgu. Laps peab kõik ise ära proovima, areng ja õppimine toetub lapse kogemustele.
Vanema, kasvataja-õpetaja ülesandeks on mõtelda lapsega kaasa, tema samme ette aimata (nii õpetamiseks kui ohtude vältimiseks), pakkuda uusi võimalusi positiivseteks ja negatiivseteks kogemusteks - eksimine on õppimise tee.
Võime tajuda teiste inimeste emotsioone nagu enda omigi, on olulise tähendusega moraalse inimese kujunemisel ning lapse emotsionaalne suunamine oma emotsioonide kaudu (ema kurbus lapse pahateo pärast) on üks võimsamaid kasvatusakte. Teiseks on eeskuju – alates viisakast eneseväljendusest (tänan, palun) moraalselt põhjendatud tegutsemise ja õiglase tunnustamiseni. Lapse enesega rahulolu, õnnestumise tunnet soovitud tegevusest toetatakse nii kodus kui vabakasvatusele tuginevas koolis ning see on aluseks ka vaba tahte ja tahtejõu kujunemisele.
Vabakasvatus nõuab rohkelt aega, vanemate ja laste tihedat suhtlemist, sundi ja käsku asendab aeganõudvam motivatsiooni loomine. Toetuse ja turvatunde vajadus nõuab väheste kuid selgete reeglite seadmist – algul vanemate poolt, hiljem – kokkulepetena. Vabaduse aste vastab lapse vanusele, laps peab selleks ette valmistatud olema (kellele millal külla minna, pidudel käimine jm).
Olulisim erinevus vabakasvatuse ja mitmete teiste kasvatusmeetodite vahel on, see, et ilma käskude, keeldude ja karistuseta hakkab laps samm-sammut tunnetama piire ning saama aru kuidas ühiskond funktsioneerib ja milline käitumine on aktsepteeritav, tagab toimetuleku.
Lapse suunamine ja kontrolli all hoidmine toimub kaudselt. Laps tunneb end vabana, ka vanemaga koos tegutsedes jäetakse lapsele mulje, et just tema suunab asjade kulgu. Laps peab kõik ise ära proovima, areng ja õppimine toetub lapse kogemustele.
Vanema, kasvataja-õpetaja ülesandeks on mõtelda lapsega kaasa, tema samme ette aimata (nii õpetamiseks kui ohtude vältimiseks), pakkuda uusi võimalusi positiivseteks ja negatiivseteks kogemusteks - eksimine on õppimise tee.
Võime tajuda teiste inimeste emotsioone nagu enda omigi, on olulise tähendusega moraalse inimese kujunemisel ning lapse emotsionaalne suunamine oma emotsioonide kaudu (ema kurbus lapse pahateo pärast) on üks võimsamaid kasvatusakte. Teiseks on eeskuju – alates viisakast eneseväljendusest (tänan, palun) moraalselt põhjendatud tegutsemise ja õiglase tunnustamiseni. Lapse enesega rahulolu, õnnestumise tunnet soovitud tegevusest toetatakse nii kodus kui vabakasvatusele tuginevas koolis ning see on aluseks ka vaba tahte ja tahtejõu kujunemisele.
Vabakasvatus nõuab rohkelt aega, vanemate ja laste tihedat suhtlemist, sundi ja käsku asendab aeganõudvam motivatsiooni loomine. Toetuse ja turvatunde vajadus nõuab väheste kuid selgete reeglite seadmist – algul vanemate poolt, hiljem – kokkulepetena. Vabaduse aste vastab lapse vanusele, laps peab selleks ette valmistatud olema (kellele millal külla minna, pidudel käimine jm).
Vabakasvatus kogus Eestis laiemat kõlapinda 1990ndatel, mil nii koolis kui paljudes peredes võeti eeskuju skandinaavialikust vabakasvatusest. Füüsiline ja vaime vägivald sai põhimõttelise hukkamõistu osaliseks ning igasugust kasvataja-õpetaja ja õpilase füüsilist kontakti lasteaias või koolis tõlgendati kas vägivallana või seksuaalse ahistamisena – olgu see siis süllevõtmine või pea paitamine. Teisalt ilmnes laste-õpilaste poolne allumatus. Klassikaline “mida suurem vabadus, seda suurem vastutus” vajab realiseerumiseks pikka ettevalmistust kõigilt osapooltelt ja ka ühiskonnalt. Seetõttu tõlgendati ja tõlgendatakse tänapäevalgi vabakasvatust sageli primitiivselt – mittekasvatamisena, minnalaskmisena.
Lõpetuseks tasub mainida, et vabakasvatuse ideaalist on kirjutanud 18. sajandil J. J. Rousseau, kelle raamatus „Emile“kirjapandut võib pidada tänapäeva vabakasvatuse eeskujuks ja suunanäitajaks. Tänapäeval on lisaks Summerhilli-mudelile (õpilaskoduga erakool) tekkinud ulatuslik vabakasvatuslike koolide liikumine, mille eeskujuks on Sudbry Valley kool Ameerika Ühendriikides, Massachusetsis (asut 1968, Daniel Greenbergi eestvedamisel). Sedalaadi koole nimetatakse nii anarhistlikks vabakoolideks kui demokraatlikeks koolideks.
Vaata ka:
Anderson, R. (2002). Summerhill: education for democracies. – (05.06.2011) http://www.think-twice.org.uk/2002/anderson/
Hartjen, R. H. (2009). The Preeminent Intelligence - Social IQ – (05.06.2011) http://www.educationfutures.org/Social_IQ.htm
Hartjen, R. H. (2009). The Preeminent Intelligence - Social IQ – (05.06.2011) http://www.educationfutures.org/Social_IQ.htm
allikas: https://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/RKP6007/Pohilised_kasvatuskasitused/vabakasvatus.html
Räägime vabakasvatusest
Vabakasvatus on mõiste, mida sageli kasutatakse mõtlematult, selle sisusse süüvimata. Sõnade kooslust eirates, mõistetakse vabakasvatuse all pigem kasvatuse puudumist – kui vaba siis vaba, laps võib teha, mida tahab, ta kasvab ise. Tähelepanuta jäetakse aga selle sõna teine pool “kasvatus”, mis koos märksõnaga “vaba” tähendab ühte konkreetset kasvatusmeetodit. Meetodit, mis annab vabaduse lapsele, mitte aga teda kasvatavale täiskasvanule.
Vabakasvatuse olulisim erinevus mitmetest teistest kasvatusmeetoditest on see, et käsud ja keelud on selle kasvatusviisi puhul välistatud. Samuti on välistatud ka lapse karistamine kui laps halvasti käitub või midagi halba teeb. Ilma käskude, keeldude ja karistuseta peab ta hakkama tunnetama piire ning saama aru kuidas ühiskond funktsioneerib ja millist käitumist temalt oodatakse.
Vabakasvatuse olulisim erinevus mitmetest teistest kasvatusmeetoditest on see, et käsud ja keelud on selle kasvatusviisi puhul välistatud. Samuti on välistatud ka lapse karistamine kui laps halvasti käitub või midagi halba teeb. Ilma käskude, keeldude ja karistuseta peab ta hakkama tunnetama piire ning saama aru kuidas ühiskond funktsioneerib ja millist käitumist temalt oodatakse.
Milles siis vabakasvatus seisneb?
Et tegemist on k a s v a t u s e g a on selle aluseks lapse suunamine ja kontrolli all hoidmine. Seda tehakse kaudselt, nii et laps seda ise ei märka. Tal on tunne, et ta on iseseisev, võib teha kõike mida tahab ja nii nagu ise tahab. Ka vanemaga koos tegutsedes jäetakse lapsele mulje, et just tema suunab asjade kulgu. Lapsega mängitakse kaasa.
Nagu öeldud toimub vabakasvatuses lapse kaudne suunamine ja sõnadest isegi tähtsamad on n.ö. mittesõnalised mõjutusvahendid.
Küllap olete isegi märganud, et keelust “pliit on tuline, ära puutu!” pole suurt kasu enne kui väike maailmaavastaja on vähemalt korra ennast kõrvetanud ja omal nahal nende sõnade tähendust tunda saanud. Vabakasvatus toetubki lapse omadele kogemustele. Loomulikult ei jää keegi ootama kuni laps pea ahju pistab, vaid talle luuakse võimalus kogeda tulise tähendust kergemal viisil. Vanema ülesanne on lapsega kaasa mõelda, tema samme ette aimata ja luua õpetlikke olukordi, et pakkuda talle üha uusi võimalusi erinevateks kogemusteks. Nii positiivseteks kui negatiivseteks. Lasta lapsel eksida, et ta saaks ise end parandada.
Nagu öeldud toimub vabakasvatuses lapse kaudne suunamine ja sõnadest isegi tähtsamad on n.ö. mittesõnalised mõjutusvahendid.
Küllap olete isegi märganud, et keelust “pliit on tuline, ära puutu!” pole suurt kasu enne kui väike maailmaavastaja on vähemalt korra ennast kõrvetanud ja omal nahal nende sõnade tähendust tunda saanud. Vabakasvatus toetubki lapse omadele kogemustele. Loomulikult ei jää keegi ootama kuni laps pea ahju pistab, vaid talle luuakse võimalus kogeda tulise tähendust kergemal viisil. Vanema ülesanne on lapsega kaasa mõelda, tema samme ette aimata ja luua õpetlikke olukordi, et pakkuda talle üha uusi võimalusi erinevateks kogemusteks. Nii positiivseteks kui negatiivseteks. Lasta lapsel eksida, et ta saaks ise end parandada.
Ühe võttena kasutatakse vabakasvatuses laste emotsionaalset mõjutamist. Kui laps on halvasti käitunud, näitab ema oma olekuga, et laps on talle, kõige lähedasemale inimesele, haiget teinud. Ema meeleolule on lapsed äärmiselt vastuvõtlikud, nad ei taha ju, et ema nende pärast kurb on. Paljud psühholoogid väidavadki, et vanema negatiivsete tunnete jagamine lapsega on lubamatu kuna lapsi ei tohi teha oma vanemate tunnete eest vastutavaks. Kuid mõõdukalt kasutades aitab selline emotsionaalne mõjutamine kaasa lapse empaatiavõime arengule. Võime tajuda teiste inimeste emotsioone nagu enda omigi on aga olulise tähtsusega moraalse inimese kujunemisel.
Kõige tähtsam on siiski vanema eeskuju. Lapsed tunnevad tugevat vajadust oma vanemaid jäljendada. Õiget eeskuju saab anda kõiges, kasvõi viisakas eneseväljenduses – näiteks ei parandata või keelata last juhul kui ta ei ütle “palun” vaid korratakse ise lapse soovi koos sõnaga “palun”.
Palumine toimib vabakasvatuses ka keelamise asemel. Kõik lapsed tahavad oma sisimas vanematele meele järgi olla. Ka üleannetud ja trotslikud lapsed kuuletuvad kui neil p a l u t a k s e see või teine asi lõpetada ja emale appi tulla. Siis on nende tähelepanu suunatud mitte sellele, et neil sisuliselt ei lubatud mingit tegevust jätkata, vaid et nad saavad täita ema palve ja sellega talle meele järele olla. Tihti kasutatakse lapse suunamiseks ebasoovitavalt käitumiselt soovitavale ka otsest tähelepanu kõrvale juhtimist, mis mõjub eriti hästi väikelaste puhul. Vanema lapsega toimib õige käitumise selgitamiseks edukalt rollide vahetus - lapsel lubatakse õpetada täiskasvanule kuidas mingis olukorras tuleb käituda.
Ka kiitus on oluline. Laste jaoks on tohutult tähtis olla tunnustatud ja edukas. Kui nad on endaga rahul, peavad nad end ka paremini üleval.
Lisaks eelpoolöeldule kasutatakse vabakasvatuses loomulikult ka ratsionaalseid mõjutusvahendeid ja otsest õpetamist. Aga ka sel juhul ei räägita lapsele kuidas
t e m a tegema peab vaid selgitatakse seda mõne lapsesse otseselt mittepuutuva näite varal.
Seega annab vabakasvatus lapsele vabaduse ise maailma avastada. Laps peab ise toime tulema ning läbi oma kogemuste teadmisi saades areneb ta tunnetuslikult. Tal ei ole põhjust jonnida, et oma tahtmist saada, sest tal on alati võimalus oma tahet väljendada. Samuti puudub tal ebaõnnestunud tegude varjamiseks ja valetamiseks, sest tal ei ole karistusehirmu. Ta tunneb, et teda toetatakse ja temaga arvestatakse ning tunnetab seeläbi selgemini oma sisemist “mina”, mis omakorda aitab kaasa lapse loomulikule vajadusele kuuletuda ja kuulata oma vanemaid.
Vanematele annab see aga selge pildi oma lapsest. Nad suudavad juba ette ennustada, millistes olukordades laps vajab rohkem suunamist ja millistes ta ise väga edukalt toime tuleb. Nad suudavad alati kontrollida olukorda lapse vabadusejanu piiramata. Ja lapsed keda ei piirata teevad justkui iseenesest oma kasvatamisel vanematega koostööd.
Niisiis – passiivse pealtvaatamise asemel nõuab vabakasvatus vanemate järjekindlat läbimõeldud tegutsemist, et panna laps soovitud suunas liikuma ilma otseseid ettekirjutusi tegemata. Ja kuigi vabakasvataja roll nõuab rohkem kannatlikkust ja leidlikkust olukordade lahendamisel kui käskudele-keeldudele tugineva kasvatusviisi puhul, on see kahtlemata tulemusrikkam ja aitab kaasa lapses selliste omaduste kujunemisele nagu sirgjoonelisus, ausus ja avatus. Aga just need ongi põhiväärtused, mis aitavad ühiskonnaga kontakti leida ja elus edasi jõuda.
Annaliisa Sisask-Silla
MTÜ Lillelapsed
Juhataja abi
MTÜ Lillelapsed
Juhataja abi
allikas: http://www.lillelapsed.ee/
No comments:
Post a Comment