Goethe värviring

Goethe värviring
1793. aastal joonistab Goethe värviringi, kus ta ei vastanda üksteisele ainult kahte pöhivärvi – sinist ja kollast,
vaid lisab sinna kolmanda nurgana punase värvi. Tekib ringikujuline diagramm, kus kolm pöhivärvi vahelduvad
oranzi, lilla ja rohelisega, punane asetseb köige üleval ja roheline all.
Ringi seda poolust, mis algab rohelisega
– läbi kollase punaseni – nimetab ta plusspooluseks ja vastaspoolt miinuspooluseks


SOOVITATAV KIRJANDUS:

JOHANN WOLFGANG GOETHE
1749-1832

Saksa luuletaja ja loodusuurija.
1792.a. avaldas esimesd kirjutised spektrikatsete kohta “Beiträge zur Optik(Chromatik)” (“Lisandusi optikale”, hiljem nimetas ümber “Lisandusi kromaatikale”.
1810. a. ilmus peateos “Zur Farbenlehre”(“Värviõpetusest”).
Goethe lähtus värvide vastandlikkusest, tuletas oma õpetuse prismakatsetest ja sidus sellega nii füsioloogilise, füüsikalise, keemilise kui psühholoogilise värvide käsitluse. Seadis Newtoni värvispektri kõrvale nn. polaarse värvispektri, mis annab aluse värviringi moodustamiseks.
Goethe kuue värvitoonine värviring on mudelina vastavuses kõige kaasaegsema integreeritud värviringiga. Esmakordselt võttis ta kasutusele suksessiiv- ja simultaakontrasti mõisted, esitades nende selgituseks hulgaliselt näiteid.
Goethe töötas põhjalikult läbi värve puudutavad tekstid alates antiigist.


Goethe värvitaju uuringud

Goethe tähelepanekud inimese värvitaju kohta olid oma eelkäijatest detailsemad. Ta ei saanud kuidagi nõus olla, et eseme nähtav värv sõltub ainult eseme pinnalt lähtuvatest kiirtest. Osutades võimalusele, et kaks täiesti ühesugust eset võivad erinevates tingimustes olla täiesti erinevat värvi, väitis Goethe, et tajutav värvus ei ole ainult ühe esemega piirduv nähtus, vaid märksa laiem omadus, mida määravad köik nägemisväljas asetsevad esemed.

Goethe arvates möjutab eseme värvust teda ümbritsev taust. Näiteks mustal taustal näib hallikat värvi ese alati heledamana kui valgel taustal. Kui halli körvale asetada punane, värvub hall punakamaks. Goethe juurdles ka eseme värvuse ja ruumi valgustatuse seostest. Päevavalguses on köik värvid alati heledamad kui videvikus. Erineva valgusega muutub ka värvipindade heledus. Punased pinnad paistavad videvikus sinistest mönevörra tumedamad.

Goethet vöib pidada ka selliste värvitestide loojaks, mis näitavad, et inimeste individuaalne vöime värvusi tajuda on erinev.

Goethe ja Newton esindavad väga erinevaid värviöpetusi, millest kumbagi ei saa pidada valeks ega teineteist välistavaks. Pigem täiendavad nad teineteist. See, mis Newtonile on lihtne ja puhas sinine („ühevärviline valgus“), on Goethe jaoks keeruline ekstravagantseid tähendusi sisaldav märk. Kui Goethe näeb valget värvi loomuliku ja täiuslikuna, siis Newtoni teoorias on valge lihtsalt erinevate värvide segu, mida praktikas on raske saavutada.

Newton seletab meile füüsikaliste mõistetega, mis on värvus ja kuidas see tekib. Goethe teeb värviõpetuse meile inimlikult lähedaseks.

Ratsionaalsete seaduste ja valemitega seletatud maailm võib meile vahel ikkagi jääda saladuseks. Sest nagu ütles Goethe: „Kõik , mis on elus, on värv, individuaalsus, ainulaadsus ja läbipaistmatus.“

Goethe värviõpetusest inglise keeles:
http://www.colorsystem.com/?page_id=766&lang=en