Kliki pildil ja liigu kodulehele

Saturday, October 29, 2011

Lapse areng esimesel eluaastal

LAPSE ARENG ESIMESEL ELUAASTAL

allikas: Tallinna Ülikool
www.tlu.ee

Vastsündinu - s.o arenguperiood, mil toimub üleminek lootest imikuikka. Vastsündinu on vaid füüsiliselt emast eraldunud, bioloogiliselt aga temaga seotud. Sünd toob endaga kaasa olemasolu tingimuste olulise muutumise pimedast, pehmest, turvalisest vedelikukeskkonnast valgesse, kärarikkasse hapnikukeskkonda. See olukord esitab lapsele hulgaliselt kohanemisnõudeid. Lapse elu uues keskkonnas kindlustatakse ühelt poolt kaasasündinud mehhanismide abil - nii lülitatakse peale sündi kohe sisse. refleksid, mis kindlustavad organismi peamiste süsteemide töö (hingamine, vereringlus, termoregulatsioon, kaitserefleksid, imemisrefleks jne); teisalt on laps täiesti sõltuv täiskasvanust - ta vajab ellujäämiseks välist abi. Vastsündinul on teatav valmisolek võtta vastu talle tähtsaid sotsiaalseid kogemusi. Täna teame, et juba 6.-7. raseduskuust alates kuuleb loode ema südame lööke, ema häält, teisi keskkonna helisid. Vastsündinu eristab ema hääle kõigist teistest häältest.
Tänastel andmetel näeb vastsündinu suhteliselt hästi (kõige paremini ca 20 cm kaugusele - s.o ema näo kaugus imetamisel). Ta leiab kõigi teiste nägemisärritajate hulgast üles inimnäo ja keskendub sellele. Ka lõhna- ja maitsetundlikkus on sünni hetkel olemas. Kõige parem viis vastsündinut rahustada on - aseta ta ema rinnale - siin tunneb ta ema südamelööke, soojust ja pehmust. Selline kontakt on vajalik ja turvaline nii emale kui lapsele. Füsioloogilisest aspektist peetakse vastsündinuperioodi lõpuks seda, kui laps on taastanud oma sünnikaalu - s.o kui tekib ainevahetuse tasakaal lapse organismi ja keskkonna vahel.
Psühholoogilisest aspektist peetakse vastsündinu perioodi lõpuks naeratust inimnäole - s.o signaal täiskasvanule, mis kutsub kontaktile. Sellest peale saame rääkida individuaalsest psüühilisest elust.


Imikuiga. Imiku elu sõltub oluliselt täiskasvanust, kes rahuldab nii tema orgaanilised vajadused kui vastava vajaduse muljete järele. See on arenguperiood, mil arengu tempod on kiiremad kui iial kogu järgneva elu vältel. See puudutab nii emotsionaalset, tunnetuslikku kui füüsilist aspekti.

Sotsiaalne ja emotsionaalne areng. Laps on sünnist peale sotsiaalne olend. Tema emotsionaalsed ja sotsiaalsed suhted mõjutavad lapse arengu kõiki aspekte olulisel määral.



Lapse psüühilises arengus on esimesel eluaastal kõige olulisemal kohal kiindumussuhte kujunemine lähedasse täiskasvanusse e. teisisõnu: esimene eluaasta on kiindumussuhte sensitiivne periood. Psühholoogid omistavad erilise tähtsuse lapse suhteile nendega, kes tema eest hoolitsevad kui emotsionaalse ja kognitiivse arengu allikale.
Täiskasvanu lähedus ja tähelepanu lapsepoolsete märguannete suhtes loovad lapses turvatunde ning panevad aluse usaldusele ümbritseva maailma suhtes - see on positiivseks lähtekohaks lapse MINA-arengule. Kui lapsepoolsetele kontaktiüritustele reageeritakse, tajub ta, et tema teated on tähtsad. Sünnib kogemus sellest, et oma toimingul on olnud tulemus ja et aktiivsus tasub end ära. Mida vahetumalt vastame lapse algatusele, seda tugevamaks kujuneb lapse soov kontaktiks ümbrusega.

4-5 kuuselt hakkab laps eristama omi ja võõraid, suhtlemine omandab valiva iseloomu: lähedasele inimesele naeratab, avaldab oma heameelt, võõra inimese puhul aga võõristust.
Teisel elupoolaastal ilmneb kiindumus kindlasse inimesesse.
Kiindumussuhte uurimise tulemused on näidanud, et kiindumuse objekt võib last paremini kui teised lohutada ja rahustada. Kiindumuse tekkeks on oluline täiskasvanu võime reageerida lapse igale signaalile. Kiindumuse arengut soodustavad soojus, pehmus, julgustamine. Nutt on imiku kutse. Nutt on erinev erineva ebamugavuse korral (nälja puhul on see algul vaiksem, siis nõudlikum ning sama rütm kordub, valu puhul on nutt pidevalt tugev ja nõudlik). Kui lapse kutsele ei reageerita, viib see pettumusele ja halva enesetunde tugevnemisele. Ka naeratus on lapsepoolne kommunikatsioonisignaal, see signaal toimib efektiivselt. Uurimused näitavad, et naeratava lapse läheduses viibivad inimesed kauem kui nutva - viimast rahustatakse ja eemaldutakse. Esimene naeratus, mis väljendab positiivset emotsiooni, ilmub esimese elukuu lõpul - teise algul nägemiskeskendumise tagajärjel esemele või vastuseks täiskasvanu lahketele sõnadele ja naeratusele - seega positiivse seisundi tekkeks ei piisa bioloogilise tarbe rahuldamisest, vaid on vajalik meeleorganite mõjutamine.

Hirmutunnet tekitavad imikueas ootamatud ja valjud helid, kukkumine, valu.
Umbes 8.-l2. elukuul hakkavad imikul tekkima hirmud, mis ilmselt on seotud tunnetusliku arenguga, samuti närvisüsteemi arenguga. Levinuim hirm esimese eluaasta lõpul on hirm võõraste ees, aga ka hirm lahkumisel tuttavast. Lahkumishirm tekib tavaliselt 7.-11.-kuuselt. Tuttav, kuid muudetud nähtus (näit. esimest korda prille kandev või uues kübaras ema) võib lapses tekitada määramatusetunde, mis omakorda põhjustab hirmu.



Esimese eluaasta lõpuks on lapsel juba keerukad tundmused, aastane on
võimeline kaasa tundma täiskasvanule (emale) või ka nutvale lapsele.


Tunnetuslik areng. Vastupidiselt varasematele seisukohtadele võime eksperimentaalsete uurimuste alusel väita, et inimene on sünnimomendist alates tunnetuslikult aktiivne ja valiv. Laps mitte üksnes näeb ja kuuleb, vaid otsib nägemis- ja kuulmismuljeid ning naudib neid. 3-4 kuuselt jälgib laps vabalt pilguga ruumis liikuvaid esemeid. Tekivad silma initsiatiivsed liigutused: pilgu viimine ühelt esemelt teisele ilma välise põhjuseta. Laps võib püsivalt keskendada pilgu esemele. Ka kuulmiskeskendumine muutub kestvaks. Kuulmine ja nägemine ühinevad omavahel -laps pöörab pilgu heli suunas, otsib silmadega tema allikat. Eksperimendid on näidanud, et 3-kuused eristavad hästi värvust, mahuliste ja tasapinnaliste geomeetriliste figuuride vormi, reeglina eelistatakse heledaid ja eredaid värve.

Imikuid veetleb objektides eelkõige kontuur, köidavad suhteliselt suured pinnad kontrastselt erinevate elementidega. Imiku tähelepanu tõmbab ja hoiab eelkõige esemete liikumine, must-valged kontrastid, valjuselt, kestvuselt ja helikõrguselt erinevad helid. Alates 10.-l2. elunädalast hakkab mõju avaldama uudsus. Kui tuttavate esemete keskele ilmub uus - vormilt või värvilt erinev, keskendatakse pilk kõhe sellele. Siinjuures osutub köitvamaks mitte päris uus vaid muutunud stiimul.
Kui hakkavad kujunema erinevat liiki liigutused ja toimingud esemetega, tekib nägemisele uus ülesanne - ta peab suunama ja reguleerima seda tegevust. Et edukalt roomata esemeni, haarata, manipuleerida jne., on vaja hinnata esemete suunda, vahekaugust, vormi, suurust. Nende erinevuste õppimine toimub kogu lapsepõlve vältel, kuid algab imikueas - selleks alguseks on liigutuste pidev kohanemine ruumi ja esemete omadustega. Imikul tuleb võimaldada manipuleerida võimalikult paljude esemetega - mänguasja variatiivsus on imiku oluliseks arengufaktoriks.
Ümbritsevate asjade paljusus suunab last neis orienteeruma ja soodustab tunnetuslikku arengut. Nende laste vaimne areng, kes elavad väga üksluistes keskkonnatingimustes, võib olla aeglustunud, võrreldes nendega, kes saavad mitmekesiseid muljeid.
Juba varases imikueas on laps võimeline suhestama uusi muljeid olemasolevate kujunditega. Siin on tegu äratundmisega. Teisest elupoolaastast tekib võime meenutada - s.o taastada mälus kujund ka siis, kui seda objekti tema ees pole. Kui 4-kuune imik võib eristada tuttava näo võõrast, siis vaevalt suudab ta taastada mälus isa kujutist, kui teda pole toas. Pärast 8. kuud on laps selleks aga võimeline.


Ettekavatsetud tegevused ja matkimine annavad tunnistust intensiivselt arenevast intellektist. Laps õpib mõtlemist tegevuses, jäljendades iseenda ja teiste liigutusi.
On märgatud seost ema tähelepanelikkuse ja lapse uurimiskäitumise vahel - mida tähelepanelikum on ema olnud lapse suhtes, seda kauem tegeleb imik asjadega, seda rohkem aega kulutab laps esemete uurimisele. Täiskasvanu on vahendajaks lapse suhtlemisel esemelise maailmaga. Vahetu suhtlemine kujuneb teisel elupoolaastal suhtlemiseks esemete pinnal ja ühiseks tegevuseks.

Kõne areng. Suhtlemisvajadus loob aluse kõnehäälikute jäljendamiseks. Juba esimestel elukuudel keskendub laps inimkõne kuulamisele. 3-kuune heas tujus laps häälitseb palju ning kuulab oma häält, 4-kuune võib jäljendada kõne rütmi. Varakult hakkab laps reageerima ka kõne emotsionaalsele toonile ning intonatsioonile.
Esimese eluaasta teisel poolel lallab terve laps kestvalt ja mõnuga, treenides samas kõneaparaati. Lallamisel kasutab laps algul ca 70 häälikut, millest hiljem diferentseerib emakeeles vajamineva. Siin osutub tähtsaks võimalus nii oma kui täiskasvanu häält kuulda ja matkida. Kuna matkimine on väga tähtis tegur kõne õppimisel, siis tuleb lapsega alati rääkida õiget keelt. Kakskeelses peres on oluline järgida printsiipi - üks inimene ja üks keel (ema räägib lapsega alati oma emakeeles), siis on lapsel võimalik neid keeli diferentseerida.
Esimesed mõtestatud sõnad ütleb laps reeglina esimese eluaasta lõpul. Aastane laps kasutab 3-4 sõna. Aktiivsele kõnele eelneb kõne mõistmine. Aastane laps mõistab ca 10-20 sõna.( Siin ja edaspidi on oluline meeles pidada, et individuaalsed erinevused lapse arengus on üsna suured. Need erinevused avalduvad ka arengutempodes. Nii on äratoodud arvuliste näitajatega viidatud vaid keskmistele tendentsidele, millest esineb üsna suuri erinevusi nii ühele kui teisele poole ka normaalse arengu korral.)

Füüsiline areng. Terve ja hoolitsetud lapse kasv suureneb esimese aastaga 1,5 korda. Esimese kuue elukuu vältel on kasvutempo suurem kui iial hiljem. Esimese eluaasta vältel teeb laps palju edusamme oma keha valitsemisel, ruumis liikumisel toiminguis esemetega. Ta õpib hoidma pead, istuma, roomama, toe najal seisma, iseseisvalt seisma, tegema esimesi samme, algul toega ja seejärel iseseisvalt; kätt eseme poole küünitama, eset haarama ja hoidma, manipuleerima ( viibutama, viskama, kopsima jne.). Kõik need liigutused on nagu astmed inimesele omaste käitumisvormide omandamisel. Nad võimaldavad uute muljete saamist, tutvumist esemete ja nende omadustega, orienteerumist ruumis. Eriti tähtis on aktiivsete liikumisvormide omandamine, esemete haaramine ja nendega manipuleerimine.


Progressiivsete liigutuste ja toimingute kõrval võivad ebasoodsate kasvutingimuste korral kujuneda liikumise tupikteed (sõrmede imemine, näo juurde viidud käe imetlemine, neljakäpakil kiikumine). Nimetatud liigutused eraldavad last välismaailmast - nende ajal toimub kõigi teiste reaktsioonide pikaajaline pidurdumine.
Aeg, millal laps hakkab istuma, seisma, kõndima, sõltub mitte üksnes närvisüsteemi ja lihaskonna arengust, vaid ka sellest, kui palju on lapsel võimalusi omandada vastavaid liigutusvilumusi - need oskused võivad kujuneda hilinemisega, kui võtta lapselt võimalus aktiivselt liikuda. On väär eeldada, et laps, kes hakkas vara käima, ennetab kaaslasi ka muus. Üldine füüsiline areng kahel esimesel eluaastal ei ole seoses (ei ennusta) lapse edasise vaimse arenguga.

Roomamine on esimene viis iseseisvalt liikuda. Enamusel lastest õnnestub see I elupoolaasta lõpul, teise algul, kui laps püüab kätte saada huvipakkuvat eset (lelu). Ta küünitab lelu poole kord ühe, kord teise käega, nihkub selle käigus veidi edasi. Pikkamisi liigutused, mis viivad ümberpaiknemisele, kinnistuvad, muutuvad liikumise viisiks. Esmalt tekib madal liikumine kõhuli, seejärel kõrge - neljakäpakil.
Iseseisvale käimisele eelneb küllalt pikk periood, mille vältel laps õpib jalgadele tõusma, seisma mingist toest hoides, toeta seisma ja lõpuks kõndima ilma toeta. Kuna laps juba valdab roomamist, ei vaja ta käimist, et ruumis liikuda. Lapse käima õhutamisel ja vajalike ettevalmistavate liigutuste kujundamisel on otsustav roll täiskasvanul. Nende uute liikumisviiside omandamisel vajab laps täiskasvanu tähelepanu ja tunnustust.

Haaramisliigutuste areng algab 2-3. elukuul. Laps tõstab lamades käe rinna kohale, nagu kompaks ühe käega teist. Kui täiskasvanu paneb lapse pihku eseme, tekib katse seda hoida. Seejärel hakkab laps ise küünitama rippuva eseme poole. Algul ei taba käsi eset või kui ka tabab, ei suuda laps veel haarata.
Alles 4,5-5-kuuselt tabavad, haaravad ja hoiavad lapsed rippuvat lelu ja 6-kuuselt võivad ta kätte saada juba ühe käega. See haaramine on veel ebatäiuslik ja ei kohandu eseme omadustele. Edaspidi täpsustub käe liikumine eseme poole ning areneb pöidla vastandamine teistele sõrmedele - laps suudab eset sõrmedega kinni hoida. Esemete haaramine ja hoidmine kujuneb 7.-8. elukuul ja täiustub aasta lõpuni.
Kui laps on võimeline eset hoidma, hakkab ta temaga manipuleerima. Esimesed manipulatsioonid on suunatud last huvitavale esemele. Manipulatsioonid kutsuvad esile teatud resultaadi - eseme ümberpaiknemise, kõrina, piuksatuse. Laps hakkab seda tulemust märkama ja taaslooma.


Edaspidi hakkab laps tegutsema korraga kahe esemega ning omandatud liigutusi ühelt esemelt teisele üle kandma ning modifit­seerima. Kui arengu alguses on liigutus suunatud esemele, siis aasta lõpuks – tulemuse saamisele ja saadud tulemuse kinnistumisele. Haaramise ja manipuleerimise käigus tutvub laps esemete erinevate omadustega. Pikkamööda hakkavad esemed lapse jaoks esinema kui miski, mis eksisteerib teda ümbritsevas maailmas pidevalt ja millel on püsivad omadused.

Goethe värviring


Goethe värviring
1793. aastal joonistab Goethe värviringi, kus ta ei vastanda üksteisele ainult kahte pöhivärvi – sinist ja kollast,
vaid lisab sinna kolmanda nurgana punase värvi. Tekib ringikujuline diagramm, kus kolm pöhivärvi vahelduvad
oranzi, lilla ja rohelisega, punane asetseb köige üleval ja roheline all.
Ringi seda poolust, mis algab rohelisega
– läbi kollase punaseni – nimetab ta plusspooluseks ja vastaspoolt miinuspooluseks


SOOVITATAV KIRJANDUS:

JOHANN WOLFGANG GOETHE
1749-1832

Saksa luuletaja ja loodusuurija.
1792.a. avaldas esimesd kirjutised spektrikatsete kohta “Beiträge zur Optik(Chromatik)” (“Lisandusi optikale”, hiljem nimetas ümber “Lisandusi kromaatikale”.
1810. a. ilmus peateos “Zur Farbenlehre”(“Värviõpetusest”).
Goethe lähtus värvide vastandlikkusest, tuletas oma õpetuse prismakatsetest ja sidus sellega nii füsioloogilise, füüsikalise, keemilise kui psühholoogilise värvide käsitluse. Seadis Newtoni värvispektri kõrvale nn. polaarse värvispektri, mis annab aluse värviringi moodustamiseks.
Goethe kuue värvitoonine värviring on mudelina vastavuses kõige kaasaegsema integreeritud värviringiga. Esmakordselt võttis ta kasutusele suksessiiv- ja simultaakontrasti mõisted, esitades nende selgituseks hulgaliselt näiteid.
Goethe töötas põhjalikult läbi värve puudutavad tekstid alates antiigist.


Goethe värvitaju uuringud

Goethe tähelepanekud inimese värvitaju kohta olid oma eelkäijatest detailsemad. Ta ei saanud kuidagi nõus olla, et eseme nähtav värv sõltub ainult eseme pinnalt lähtuvatest kiirtest. Osutades võimalusele, et kaks täiesti ühesugust eset võivad erinevates tingimustes olla täiesti erinevat värvi, väitis Goethe, et tajutav värvus ei ole ainult ühe esemega piirduv nähtus, vaid märksa laiem omadus, mida määravad köik nägemisväljas asetsevad esemed.

Goethe arvates möjutab eseme värvust teda ümbritsev taust. Näiteks mustal taustal näib hallikat värvi ese alati heledamana kui valgel taustal. Kui halli körvale asetada punane, värvub hall punakamaks. Goethe juurdles ka eseme värvuse ja ruumi valgustatuse seostest. Päevavalguses on köik värvid alati heledamad kui videvikus. Erineva valgusega muutub ka värvipindade heledus. Punased pinnad paistavad videvikus sinistest mönevörra tumedamad.

Goethet vöib pidada ka selliste värvitestide loojaks, mis näitavad, et inimeste individuaalne vöime värvusi tajuda on erinev.

Goethe ja Newton esindavad väga erinevaid värviöpetusi, millest kumbagi ei saa pidada valeks ega teineteist välistavaks. Pigem täiendavad nad teineteist. See, mis Newtonile on lihtne ja puhas sinine („ühevärviline valgus“), on Goethe jaoks keeruline ekstravagantseid tähendusi sisaldav märk. Kui Goethe näeb valget värvi loomuliku ja täiuslikuna, siis Newtoni teoorias on valge lihtsalt erinevate värvide segu, mida praktikas on raske saavutada.

Newton seletab meile füüsikaliste mõistetega, mis on värvus ja kuidas see tekib. Goethe teeb värviõpetuse meile inimlikult lähedaseks.

Ratsionaalsete seaduste ja valemitega seletatud maailm võib meile vahel ikkagi jääda saladuseks. Sest nagu ütles Goethe: „Kõik , mis on elus, on värv, individuaalsus, ainulaadsus ja läbipaistmatus.“

Goethe värviõpetusest inglise keeles:
http://www.colorsystem.com/?page_id=766&lang=en

Loovustuba soovitab: Värvide mõjust.


Maal. Juhendaja Nataly Vest. Huvikool Loovustuba. Kadrioru rühm.

SOOVITATAV KIRJANDUS:
(allikas www.waldorflasteaed.ee)
Ulrich Schöne

Värvide mõjust

Jõudusid, mis värvide kaudu inimest mõjutavad, on võimalik vaid osaliselt sõnadega kirjeldada. Asi on meeleliste aistingute olemuses, selles, et neid võtab meie hing vastu vahetult, ilma et ta neid mõisteliselt-mõistuspäraselt ümber töötaks. Sama asjaolu, mis teeb meile raskemaks värvielamustest rääkimise, on samas eelduseks sellele, et me suudame meelelisi aistinguid nagu helid, värvid etc. ümbrusest vastu võtta kui toitvaid ja kosutavaid jõude. Nagu mõtteline tegevus toetab meie organismi jõudude ülesehitamist, võivad meelelised aistingud samamoodi toetada tema virgumist ja regeneratsiooni (uuestisündi/uuenemist).
Värvidest saadavad muljed puudutavad inimest olemuslikult. Tema hingele avatakse teatud ruumid ja jõud, milles ta saab oma kogemusi avardada ja rikastada.
Värvimeeleolude liigitamine erinevate vanuseastmete alusel aitab meil sellest lähtudes laste arenguprotsesse saata ja paremini mõista.
Kui värvitunnetuse olemust pole ka võmalik sõnadesse vormida, on siiski võimalik viidata teatud seostele ja mõjule, mis värvielamusega tekivad ja meie teadvusse jõuavad.


Arusaadava ettekujutuse värvide seaduspärasustest saame värvide järjestusest Goethe värviringis. See on niimoodi üles ehitatud, et üksteisele vastanduvad värvid asuvad ringis vastamisi. Kõige ülemises osas leiame oma jõulises säras puhta segamata punase. Selle vastas, ringi kõige alumises osas, asub punasele vastanduv keskmine roheline. Vasakul pool intensiivistuvad värvid aktiivselt alates kollasest üle punakaskollase, oranþi ja oranþikaspunase kuni punaseni välja. Paremal pool muutuvad värvid sügavamaks: helesinisest keskmise siniseni ja ultramariinsiniseni, kuni jõuavad üle violetse ja punakasvioletse välja punaseni. Me võime selgelt tajuda värviringi vasaku poole elavdavat ja soojendavat mõju, samal ajal kui paremal on süvendav ja sisemiste elamusteni juhtiv mõju. Mõlemad värviringi pooled näitavad meile igas hinges talletunud kas rohkem väljapoole või sissepoole suunatud jõudude polaarsust. Nende ühinemise ja tasakaalustatuse leiame kui kõrgpunkti dramaatilises punases ja harmoonilise tunde ning lähtepunkti rohelises.


Värvide vaimuteaduslik vaatlus näitab, et spektri värvid moodustavad oma terviklikkuses ekvivalendi täiuslikult kõikides suundades arenenud inimese hingele. Üksikud värvinüansid vastavad teatud hingejõududele, mis summeerituna on eelduseks harmooniliselt arenenud hingele.
Missugune tähendus on värvidel inimesele, võime kergesti ära tunda kolme põhivärvi - punase, kollase ja sinise mõju järgi. Täpne vaatlus kinnitab seda, mida loomulik tunne ette aimab.
Keskmise tugevusega punasel on jõuline ergutav mõju. Tal on tihe side jõududega, mis esinevad meie eluprotsessideski. Jõud, tänu millele oleme füüsiliselt elus, on suuremad ja tugevamad kui see, mida suudame korda saata omal algatusel. Sel põhjusel on „aukartus“ vastav tundmus, millega võrrelda keskmise punase mõju kui sisemist hoiakut.
Teisiti on keskmise sinisega. See on värv, mis viitab algusest peale elule, mida me rohkem oma enese hinges sisemiselt elame. Sinise kaudu võime jõuda tundmuseni, et me kanname oma hinges „õige“ ja „kõrgema täiuslikkuse“ ideaale. Sinine tugevdab kõiki kalduvusi selle suhtes, mis on „uskumis- ja andumisjõud“ selle parimas tähenduses.
Sama vajalik kui see, mida ammutame punasest ja sinisest värvist, on ka kollase värvi mõju. Seda, et me kohtume vabalt ja avatult ärkvel maailmas oma MINAga, toetab kollasest värvist saadav elamus seotuna valgusega. Selle värviga koos elades tekitame me eelkõige „vaimu juuresoleku“. Samamoodi nagu kolme põhivärviga, on ka ülejäänud värvidega. Ka nende juures sattume me omadustele, mida kanname oma hinges kui võimalusi või eesmärke.
Heidame veelkord pilgu värvile, mis on meile ehk kõige lähedasem ja tuttavam. See on ka taimeriigi värv, mis meid kui elav organism maa peal ümbritseb. Kindlasti pole see juhus, et elu alus maa peal luuakse inimese ja looma jaoks rohelisega. Nii on seletatav, et keskmise rohelise kõrval saame äratada oma hinges niisuguseid tundeid, mis seotud armastusega maa vastu. See on värv, mis ühendab endas kõiki vastandeid ja loob rahulikul harmoonilisel moel tasakaalu. Roheline võib aidata meil tajuda ja haarata elu füüsilist reaalsust.
Nimetatud neljas spektri värvis leiame soojendavaid, süvendavaid, valgustavaid ja elu reaalsuse poole juhtivaid jõude.


Rudolf Steineri soovitustel, mida ta jagas värvide kohta klassiruumide kujundamisel esimestes waldorfkoolides, on mitmete erinevuste juures siiski ka midagi ühist: nad kirjeldavad teed läbi värviringi, mis viib aktiivselt poolelt tagasi rohelise ja siis jälle üles süvendava mõjuga sinise ja violetse värvi juurde. Rohekad toonid asuvad umbes kooliaja keskel.
Puberteediaja raskes vanuses antakse ruumi piires vanematele lastele kindlustunne kehasse, asjalikkuse ja samuti kaitstuse tunne. Rohelise tumedamaks muutudes süveneb vajalik elutõsidus.
Punased värvid kolmes esimeses klassis tõrjuvad tunnist igasuguse intellektuaalse ja abstraktse hingeloomuse. Nad toetavad õpetaja vahetut energilist tegutsemist lastega koos elades. Punase värvi põhikarakter on esimeses klassis eriti tõsine. Ta tugevdab ja toetab vastutuse tunnet, mis kooli algusega kaasneb. Selles vanuses lastele loovad punased värvid tugeva rahuliku kesta olemasolu tunde. Heledamaks muutuv punane teises ja eelkõige kolmandas klassis osutab kasvavale soojenemisele ja aktiivsusele, millega kaasnevad vaimustus ja rõõm.
Alates neljandast klassist avaneb nüüd kollase mõju tugevnemise kaudu oranþis ruum ümbruse valgusjõudude suhtes. Sõbralikult virgutav meeleolu vahetab punaste värvide tähendusliku iseloomu välja. Kerguse tunnetus valguse ja soojuse jõude kaasa elades saavutab viiendas klassis kõrgpunkti, et roheliste nüanssidega varjundatuna kinnistuda kuuendas klassis ja läheneda nüüd järgmistele elamustele algul kirjeldatud keskastme ruumides.
Peale kolme põhitooni avaneb üleminekul kümnendasse, üheteistkümnedasse ja kaheteistkümendasse klassi täiesti uus dimensioon siniste ja violetsete värvide kogemise kaudu. Nad võimaldavad teadvustada hinge sisemist iseseisvust, vastandades seda maailma nähtustega. Ergutatakse igasugust vaimset vaatlust. Lilla värvi kaudu lisandub individuaalse küsimuse tunnetus saatusest ja elu ülesandest. Selle hingelise meeleoluga valmistatakse kaheteistkümnenda klassi õpilased ette astumaks pärast kooli lõpetamist sotsiaalsesse ühiskonda. Käik läbi värviringi on tagasi oma lähtepunktis. Järgmisena tuleks teadvustada jälle punase värvi jõulist mõju.
Kooli värviliselt kujundatud ruumid annavad õpilastele ja õpetajatele võimaluse kogeda värvide maailma erinevaid jõude ja nende kaudu ennast leida. Tugevdavad, arengut ja õppetööd toetavad elamused võivad sellest lähtuda. Terviklik värvide maailma mitmekesisus võib oma diferentseeritud olemusega mõjutada viljastavalt ja selgust loovalt kooli igapäevast elu ja õppimist.

Meeldetuletus kolleegidele ja konkurentidele

Huvikool Loovustuba asutajad ja õppejõud on töötanud välja oma metoodika ja õppekava ning 10 aasta jooksul seda arendanud ja täiustanud.
Meil on hea meel jagada oma teadmisi. Loovustoa õppejõud jagavad teadmisi Tallinna Ülikoolis, Pedagoogilises Seminaris ja muudel avatud koolitustel.

Koolitust ja nõustamist saab tellida ametlikult. Huvilistel, konkurentidel ja muidu toredatel inimestel palun pöörduda oma soovide ja küsimustega: info@loovustuba.ee

Algab 2 veerand ja novembrikuu

Huvikool Loovustuba.
31 oktoobril esmaspäeval algab 2 veerand ja novemrbikuu pikk ja värviküllane maaliralli.

Sel kuul on meil plaanis rahvakalendritähtpäevi jälgida, martide ja kadridega tantsu lüüa ning talv vastu võtta. Kohe kohe on õhk hingekesi täis ja seejärel katab pehme lumevaip kolletanud niidud.

KOhtumiseni loovustunnis.


Saturday, October 8, 2011

Oktoober Loovustoa õpilastele: NB! 13.10 tunde ei toimu.

Tere.

oktoobris on Loovustoa õpilastel iganädalased loovustunnid oma rühmades ning laupäeval 22.10 on meil tunniväline töö Tallinna Keskraamatukogus (info saate oma õpetajalt) ning 12.10 ootame lapsevanemaid õhtusele maalikursusele: akrüül lõuendil (osalejad registreerivad ette info@loovustuba.ee).

NB! 13.10 ei toimu Kadriorus tunde (Tallinna Vesi teostab trassitöid ja muuseum on suletud). Selle päeva tund toimub kindlasti Kadrioru rühmadele koolivaheajal 27.10.

Oktoobris on meil koolivaheaeg 23-30.10.

Esmaspäeval, 31.oktoobril algavad novemrbikuu tunnid!



Ilusat sügist!