Loovus ja keel - lõimime, arendame ja toetame peenmotoorikat

 

Kui loovtegevus paneb sõnad liikuma

Kas mäletad mõnd kunstitööd, mida lapsena või hiljem tegid? Võib-olla meeldis sulle värve segada, savi sõrmede vahel mudida või kellegagi koos suurt pilti maalida. Ehk polnudki kõige tähtsam see, milliseks töö lõpuks sai. Oluline oli tunne, et said proovida, valida ja ise midagi luua.

Lastega on sageli samamoodi. Laps võib algul vaikselt vaadelda. Ta katsub paberit, vajutab sõrmega värvi sisse või proovib, kuidas savi rullides muutub. Siis tekkib tunnetus: „Pehme.“ Või osutus ja pilk, mis justkui küsib: „Kas näed, mis ma tegin?“ Nii algab teekond  loovuse ja keele lõimumisel

Ühine kogemus, millest rääkida

Kunstitegevus annab lapsele midagi päriselt nähtavat ja tuntavat, mille juurde sõnadega tagasi tulla. Enne kui laps oskab pikalt jutustada või kirjutada, saab ta vaadata, katsuda, valida, proovida ja näidata. Täiskasvanu saab olla tema kõrval ning aidata kogemust sõnastada.

„Sa vajutad savi lapikuks.“

„Valisid helesinise. Kas see meenutab sulle taevast või vett?“

„Kõigepealt tegid tausta, siis lisasid tähed.“

Sellised lihtsad laused annavad lapsele sõnu ja lausemalle, mida ta saab oma tegevuses kohe kasutada. Vestlus ei pea olema küsitlus ega väike eksam. Piisab, kui täiskasvanu märkab lapse huvi, nimetab nähtut ja tehtut ning jätab lapsele aega vastata — sõna, osutuse, pilgu või žestiga.

Käed tegutsevad, keel saab tuge

Loovtööd tehes kasutab laps sõrmi ja käsi: ta rebib paberit, hoiab pintslit, rullib tainast, vajutab, lõikab või kleebib. Need tegevused harjutavad käelisi oskusi, silma ja käe koostööd ning liigutuste juhtimist.

Samal ajal tekib palju loomulikke võimalusi keelt kasutada. Laps kuuleb ja proovib sõnu nagu kare, sile, hele, tume, rullin, vajutan, kleebin. Ta palub materjali, teeb valiku, kuulab juhist või räägib oma töö valmimisest: „Kõigepealt tegin suure ringi. Siis panin väiksed täpid.“

Peenmotoorika ja keeleoskuse vahel on leitud seoseid, kuid see ei tähenda, et käeline tegevus iseenesest paneks lapse rääkima. Voolimine ei ole kõneharjutus ega asenda keeleõpet. Loovtegevuse väärtus seisneb selles, et see pakub lapsele ühise kogemuse ja päris põhjuse suhelda. Kõne ja keele arengut toetab eriti täiskasvanu tähelepanelik vastus lapse algatusele: laps näitab kala, täiskasvanu nimetab selle ja kutsub vestlust jätkama.

Protsess on tähtsam kui „ilus tulemus“

Mõnikord tahame täiskasvanuna aidata: näitame ette, parandame joont või ütleme, milline värv sobiks paremini. Aga lapsele võib olla palju olulisem võimalus ise otsustada. Mis juhtub, kui sinine ja kollane kokku saavad? Millise jälje jätab leht? Kas savist saab kala või hoopis väike planeet?

Kui keskendume ainult valmis töö ilule, võib laps hakata muretsema, kas ta tegi õigesti. Kui märkame katsetamist ja valikuid, anname talle loa uurida: „Sa proovisid mitu korda. Milline jälg sulle kõige rohkem meeldib?“ Loovtegevuses ei pea laste töid omavahel võrdlema. Iga laps alustab oma kogemustest ja väljendab ennast omal viisil.

Väikesed võtted, mis aitavad

Loovtegevuse ajal ei pea õpetaja ega lapsevanem palju rääkima. Mõni laulusalm, rahulik küsimus ja lapse vastuse kuulamine on sageli piisav.

• Nimeta tegevust: „Sa vajutad pintsliga täppe.“

• Paku sõnu: „Kas pind tundub kare või sile?“

• Anna valik: „Kas soovid suurt või väikest paberit?“

• Laienda lapse mõtet: laps ütleb „punane“; täiskasvanu vastab „Jah, sa valisid erkpunase.“

• Küsi tegevuse kohta: „Mida sa kõigepealt tegid?“

• Luba vastata omal viisil: laps võib rääkida, osutada, näidata või vaikides edasi luua.

Kui laps veel vähe räägib, ei pea teda vastama survestama. Täiskasvanu saab tegevust sõnadega saata, lapse pilku ja žeste märgata ning anda talle aega. Ka ühine vaikus võib olla osa heast loomise hetkest.

Rõõm ja turvatunne loovad ruumi õppimiseks

Lapsele sobivad meeldivad ja eakohased vahendid, piisavalt aega ning tunne, et katsetamine on lubatud. Kui värv läheb üle ääre või kuju tuleb teistsugune, võib sellest saada uus avastus, mitte ebaõnnestumine.

Loovtegevus ühendab käed, meeled, mõtlemise ja suhtlemise. Laps harjutab käelisi oskusi, märkab materjale, kuulab ja proovib uusi sõnu ning õpib oma valikuid väljendama. Kõige selle kõrval sünnib midagi sama tähtsat: täiskasvanu ja lapse ühine hetk, kus lapse mõtet märgatakse ja tema loomisrõõmule tehakse ruumi.

Järgmine kord, kui laps võtab pintsli või savitüki kätte, ei pea küsima: „Mis sellest tuleb?“ Võib lihtsalt tema kõrvale istuda ja öelda: „Näita mulle, mida sa avastad.“