Hingedeaeg algab mihklipäeval 29. septembril ja lõpeb hingedepäeval 2. novembril. Hingedepäeva piirid pole väga kindlad, mõne uskumuse järgi lõpeb see aeg alles enne jõule toomapäeval.
Hingedeajal on Eestimaa ilm läbi aegade olnud uduvihmane ja tihti ka tormine. Selle kohta arvati vanasti, et hingedeajal on õhk siia ilma tulnud hingedest paks. Seetõttu ei saanud inimesed ja loomad (eriti hobused) vabalt hingata – lõõtsutasid ning olid üleväsinud. Maa kohal hõljus udu. Puud olid raagus. Jõed hakkasid jäätuma. Tuulevaikust häirisid aeg-ajalt ägedad iilid, mis märkisid hingede parve möödumist. Hinged liikusid tavaliselt hulgakesi koos. Nende tõstetud tuult nimetati hingetuuleks. Tormiilm tuleb aga hingede rändamisest, elav liikumine sünnitab tuult ja tormi.
Oma suguvõsa kunagisi liikmeid austati väga. Kodusid külastavaid hingesid võeti vastu nii, et neile valmistati paremaid toite (eriti lihatoite) ja pruuliti õlut ning viidi kausiga tarepealsele või mujale (rehe alla, sauna, aita). Eriti oluliseks roaks oli puder, mis kindlasti ei tohtinud muude toitude seast puududa. Usuti, et hinged võivad
süüa – juua ning neil on vaja saunas käia nagu inimestel ikka.
Suur oli rõõm, kui hingedele viidud toit oli vähenenud, sest see oli märk, et hinged on annid vastu võtnud ja võis loota ka nendepoolset heldust ja armu. Neilt oodati nähtamatut abi ja tuge. Hingedelt paluti, et nad ka edaspidi põldu ja karja kaitseksid ning hoiaksid. Puutumata toit aga valmistas pererahvale tuska, sest siis tuli karta hingede pahameelt – midagi polnud esivanematele meelepärane olnud – see võis tähendada õnnetust.
