Kliki pildil ja liigu kodulehele

Sunday, July 24, 2022

KLIISTER - sobilik liimaine väikestele loojatele


 LIIMIME DETAILID PILDILE KLIISTRI ABIL


KLIISTER= vesi+kartulijahu ehk tärklis 

 Tee nii: 
1. Sega 2 supilusikat kartulijahu ehk tärklist 1/2 klaasis külma veega. 
2. Keeda 1/2 liitrit vett potis. 
3. Vala hoolega segades külmas vees lahustatud tärklis keevasse vette.
NB! Sega pidevalt ja hoolega. Ära keeda, vaid sega vajaliku tihedusega kisell ning tõsta pott tule pealt. 4. Toonimiseks lisa kliistrile guassi või akvarelli. 
5. Sega värv ühtlaseks ja maali. 

Kliister asendab nii värvi kui ka liimi. 
Sobibi segatehnikas tööde tegemiseks. 




 Tärklis – taime turvaline tagavara 

 allikas: http://www.loodusajakiri.ee/ 


 Tärklis ehk rahvapäraselt kartulijahu on tavaline toiduaine. Tervisliku toitumise seisukohalt peaks tärklis katma suure osa organismi energiavajadusest. Paljudele meenub kissell ja kliister, mõnele isegi tärgeldatud pesu, aga vähesed seostavad tärklisega ahjusooja leiva lõhna ja jumekat palet. Tärklis on taimne varusüsivesik, mis koosneb glükoosijääkidest. Teda leidub kahe põhivormina: amüloosi ja amülopektiinina. Amüloosi molekulmass on tunduvalt väiksem, võrreldes amülopektiiniga. Amüloosi ahelad ei harune, kuid pole ka tavamõttes sirged, sest nad keerduvad spiraalselt. Amülopektiini ahelad on tugevalt harunenud: külgosad eralduvad iga kaheksa kuni üheksa jäägi tagant, pealegi kordub sama külgahelates. Nii moodustubki väga ruumikas ja haruline struktuur. Tavaliselt langeb tärklises 10–20% amüloosi ja 80–90% amülopektiini arvele. Taim talletab tärklisevarud kas viljadesse, seemnetesse, mugulatesse või juurtesse, harva isegi tüvesse. Toorestes puu- ja aedviljades on tärklist esialgu rohkem, viljade küpsemisel muutub osa sellest suhkruteks (teraviljadega on vastupidi: nende valmides teriste tärklisesisaldus suureneb). Tärklise hüdrolüüs algab ahela otstes, harunemiskohti ühendavad keemilised sidemed on vastupidavamad. Osaliselt hüdrolüüsunud tärklis moodustab dekstriinide segu. Et dekstriinide vesilahused nakkuvad hästi, siis sobivad need liimide valmistamiseks. Kuid dekstriinid on olulised ka söödava seisukohalt, näiteks pagaritoodete puhul. Küpseva toote pinnal on temperatuur kõrge, just seal algab tärklise lagunemine dekstriinideks ja teisteks ühenditeks, mis koosmõjus valkudega annavadki leivale-saiale ilusa pruunika kooriku, omapärase maitse ning lõhna. Küpsetise pealispinnast on suur hulk vett lendunud, seevastu sisus jagub seda piisavalt. Moodustuv koorik takistab vee aurumist ning kõrgel temperatuuril seovad kliisterdavad tärkliseterad vett. Seetõttu on rikkaliku veesisaldusega pagaritooted tundlikud niiskusreþiimi suhtes: hoiad leiba-saia kuivas, kaotavad need liigselt vett ning muutuvad tahkeks; säilitad niiskes – lähevad hallitama. Omaette probleem on tärklise vananemine. See mõjutab just ruumilise ehitusega amülopektiini struktuuri, mis omakorda halvendab leiva kvaliteeti ja maitset. Mõõdukal kuumutamisel amülopektiini struktuur taastub, mis jällegi kajastub pagaritoote maitseomadustes: röstitud leib ja sai omandavad taas meeldiva lõhna ja maitse. Saab siirupit ja kliistrit. Siirupivalmistajad on võtnud eeskujuks küpsevates puuviljades toimuva: nad lagundavad tärklist vastavate ensüümide abil. Toorainena kasutatakse kas maisi- või kartulitärklist. Tärklisest tehtud siirup on kreemja värvusega veniv magusamaitseline vedelik. Venivaks teevad selle dekstriinid, magusaks aga suhkrud (glükoos, maltoos). Tärklise lõplik lagunemine glükoosiks kaitseb taimi külmumise eest: külmavõetud kartulimugulad ongi seetõttu magusad. Taimedes ladestub tärklis kihilise ehitusega teradena, mille kuju sõltub liigist. Nii on kartulist pärinevad tärklisekogumid ovaalsed, maisi ja riisi süsivesikutevarud moodustavad aga hulknurkseid struktuure. Erinevused on ka terade mõõtmetes, kusjuures tööstuses hinnatakse rohkem suuremõõtmelisi tärkliseterasid. Muide, just suured terad annavad tärklisele valguse käes ka erilise helgi. Suurema teraga on nisu-, maisi- ja kartulitärklis, seevastu riisitärklise terad on väiksemad. Külmas vees tärkliseterad ei lahustu, kuid punduvad. Kõrgemal temperatuuril (50–70 oC) hakkavad nad vee toimel tugevasti paisuma, terade maht üha suureneb, kuni lõpuks nad lagunevad ning tekib kleepjas lahus. Seda tärklise omadust kasutatakse nii kisselli keetes kui ka kliistrit tehes. Arvestama peab sedagi, et pikka aega seisnud kartulijahu hakkab oma kliisterdamisomadusi kaotama. Vahel tuleb aga tärklise kliisterdumist toiduainetes lausa vältida: näiteks makaronides, mida valmistatakse tainast ning kuivatatakse mitu tundi mõõdukas soojuses. Inimesele vajalik, kuid liialdada ei maksa. Inimtoidu koostises on tärklis asendamatu. Põhiosa toiduga saadavatest süsivesikutest peaksime saama ja tegelikult saamegi tärklisena. Igapäevane menüü pakub kuhjaga näiteid: kartul, leib-sai, makaronid, banaanid jne. Ei maksa siiski unustada, et suhkrutega samamoodi annab ka grammi tärklise lõplik lagunemine meile ligikaudu neli kilokalorit energiat. Tärklise lõhustamisel on oma osa nii vastavatel seedeensüümidel kui ka mao happelisel keskkonnal. Seedekulgla mitmes kohas toimib ensüüm amülaas, mis lagundab hiiglaslikke tärklise molekule järk-järgult aina väiksemateks osisteks, kuni glükoosini välja. Et amülaasi leidub süljeski, siis tunneme leivatükki pikemat aega mäludes suus lõpuks magusat maitset. Ammustel aegadel keerasid taluperenaised leivatükikese linasesse riidesse ja pistsid väikelapsele suhu. Süljes leiduv amülaas lõhustas vähehaaval leiva tärklise magusamaitselisteks ühenditeks, mis leevendasid lapse magusaisu.

No comments: