KUIDAS SOODUSTADA KÕNE ARENGUT (allikas: http://www.okobeebi.ee)

foto: Loovustoa loovustund_peenmotoorika arendamine

Kuidas soodustada kõne arengut?

Motoorika areng on aluseks kõne kujunemisele. Mida paremini on arenenud peenmotoorika, seda paremini areneb kõne, sest selle kaudu stimuleeritakse aju kõnekeskust.  Seega on oluline liikumine, võimlemine, ronimine, peenmotoorikat arendavad tegevused (voolimine, kivikeste pudelisse toppimine, nööpide nöörile lükkimine, rõngaste pulga otsa asetamine, klotsidest torni ladumine jne).

Kasulikud on korduvad tegevused, sh liigutustega luuletused-salmikesed-mängitused, kus on rütm ja kordused, nt „patsu-kakku“ jms.

Kõne (artikulatsiooniaparaadi) arengule tulevad kasuks ka järgmised lõbusad tegevused, nagu taldrikult keelega toidu (nt kamapalli) püüdmine ja suhu tõmbamine, keeleotsaga ülahuulelt millegi limpsimine, keele laksutamine, erinevate häälte ja häälitsuste tegemine (pss, põmm, tsuhh-tsuhh, koera ähkimine jne), huulte torutamine, puhumine.

Lapsega rääkides kasuta selget, ilmekat ja erineva intonatsiooniga kõnet ning rikast sõnavara. Räägi grammatiliselt õigesti (kaan elab järvemudas, poti peal käib kaas mitte kaan jne).

Leia iga päev aega lapsega koos mängida. Seejuures on oluline vaikne  ümbrus, sest väike laps ei suuda eristada olulisi helisid vähemolulistest taustahelidest. Tal on raske või lausa võimatu kuulda hoolega sinu kõnet (täpseid häälikuid) või oma lalinat, kui samal ajal mängib teler, raadio või mänguasjade seas on mitmeid laulvaid-kisavaid patareidega mänguasju, mis sageli ja läbisegi häält teevad.  Lapsega mängides kommenteeri mängu. Jälgi lapse tähelepanukeset ja räägi just sellest, mida laps parajasti teeb või vaatab.

Vaadake koos lapsega raamatuid. Jälgi, mida laps vaatab, jutusta sellest, vaata raamatut lapse tempos. Kui laps jätab ühe lehe vahele või liigub tagasi eelmisele lehele, siis tee seda, mine temaga kaasa, jutusta sellest, mis teda parajasti huvitab. Õpimotivatsioon ja püsivus langevad oluliselt, kui püüame mängu või raamatu vaatamise ajal väikelapse tähelepanu sageli suunata, hoida või juhtida.

Sõnade mõistmisest rääkimiseni läheb aega. Ole kannatlik, ole eeskujuks! Ära utsita last sõnu ütlema või oma öeldut kordama. Kui ta veel ise mingit sõna ei ütle, siis peab ta seda sõna võib-olla kümneid kordi veel õigesti kuulma, mitte ise öelda proovima.

Ära esita kontrollküsimusi. Näiteks raamatut vaadates ära küsi 1-2-aastaselt lapselt küsimusi, nagu „Kes see on?“ või „mis häält teeb kass?“. Kui raamatus on kass, siis ütle ise, et see on kass, siin on maja, seal on suur puu jne. Esimesi sõnu ütlevale väikesele lapsele mõjub säärane „eksami tegemine“ pigem kõne arengut pidurdavalt, mitte soodustavalt. Jutusta, seleta, näita, mitte ära eksamineeri. Küsi lapselt seda, mida sa tõepoolest ise ei tea ja teada saada soovid (nt „Kas tahad juua?“, „Kas paneme sokid jalga?“), mitte seda, mida sa ilmselgelt ise väga hästi tead (kus on pildil koer või mis häält teeb kass). Kontrollküsimusi esitamata paistab vestlus loomulikuna ja laps mõistab seda suurepäraselt.

Loomulik vestlus innustab tedagi kaasa rääkima hakkama. Varsti tahab ta nagunii ise kõik raamatus oleva teile ette jutustada, siis on teie ülesanne kuulata ja täiendada.

Kui laps räägib valesti, vasta jaatavas vormis, aga korda ise õigesti. Jutt peab kõlama normaalse vestlusena, mitte vigade paranduse või eksamina. Näiteks: laps ütleb raamatut vaadates „Ass!“, sina vastad „Jaa, see on kass!“ ning vastavalt lapse vanusele täienda vestlust, seletades ise juurde, mis värvi kass on ja mis häält ta teeb.  Kui laps aga peaks ütlema lehma kohta kass, siis on sõbralik parandamine muidugi omal kohal. Ära pööra väikelapse ütluse vormile liiga suurt tähelepanu – peamine on jutu sisu ja rääkimistahe.

Lapse (kõne) arengu teemast sügavamalt huvitatutel soovitan lugeda kolme väga kasulikku ja huvitavat raamatut:

„Terane laps“ Sally Ward

„Kuidas beebid mõtlevad. Uurimus lapsepõlvest.“ A. Gopnik jt.

„Arendav algus“ Margaret Sassè

allikas: http://www.okobeebi.ee