KOERAD JA LAPSED MEIE PERES. Kõiki koeri ON võimalik treenida sõnakuulelikuks ja turvaliseks pereliikmeks. Igale lapsele ON võimalik õpetada õiget käitumist: kuidas suhelda elukaga.

KOERAD JA LAPSED

allikas: http://www.koer.ee/

Laps

Suurem osa lapsi on vähemalt mingis vanuses endale koera luninud. Mõni vähem, teine rohkem, mõni on saanud, teine mitte. Otsus lapsele koera võtta tuleks igal vanemal põhjalikult läbi kaaluda. Küsimus ei seisne ju ainult lapsele rõõmu valmistamises, vaid ka teises elusolendis, koeras. Lapse vanus on siinjuures väga oluline - liiga väike laps ei pruugi ise koeraga hakkama saada, puberteedi-ikka jõudnud lapse puhul aga võib tal koera jaoks liiga vähe aega jätkuda.

Arvestama peab ju ka sellega, et koer elab üle kümne aasta, väike laps jõuab selle aja jooksul teismeliseks ning teismeline täiskasvanuks saada, oma kodu rajada, välismaale õppima minna vm.. Kui ta koera sinna kaasa võtta ei saa, jääb koer vanema(te) hoolitseda. Igal juhul on selge, et võtta koer ning jätta kogu vastutus tema eest ainult lapse õlule, on mõtlematu, kui mitte vastutustundetu.

Lapse vaatevinklist on koerapidamise positiivseteks külgedeks siiski just see, et laps õpib vastutama, teise elusolendiga arvestama, teise nimel ennast pingutama (näit. hommikuti koeraga õues käimine). Samas on koer lapsele kaaslane, kes teda alati kodus ootab, teda tingimusteta armastab, tema tuleku üle alati rõõmustab ning temaga kunagi ei riidle.

Koera siirus ja truudus on kahtlemata tema väärtuslikeimad omadused ning iga inimese hingeelule tuleb kasuks nende emotsioonidega kokku puutuda. Välismaal on näiteks puuetega lastega koolid, kus suhtlemisvaegustega lapsed saavad teiste laste või õpetajaga suhelda klassis oleva kassi või koera abil - koer või kass on lapse ning õpetaja vahel ning mõlemad räägivad oma jutu justkui loomale, saavutades sealjuures omavahelise kontakti. Seega on koera võtmine lapsele kahtlemata kasulik ja arendav, kui selleks piisavalt sobivad olud on.

Koer

Alati ei pruugigi olla nii, et laps saab koera. Vahel saab koer oma peresse lapse, kellesse ta samuti suhtuda ei oska. Kui ema ja isa otsustavad kutsika majja võtta, on väikesele lapsele võimalik selgitada, kes on uus pereliige jne. Koera puhul on selgitamine natuke keerulisem. Kahtlemata võtab tal aega, enne kui ta uue karjaliikmega harjub. Setterite puhul väidetakse igas tõututvustuses, et nad on väga lastesõbralikud koerad. Nii ei pruugi see siiski alati olla - minu iiri setter näiteks ei puutunud oma elus eriti lastega kokku ning kui ta seda tegema juhtus, püüdis ta neist pigem eemale hoida. Praegune gordoni setter aga on kutsikapõlvest peale elanud lapsega koos ning naudib ilmselgelt laste seltskonda.

Laps ja koer

Ühes kodus elavad koer ja laps puutuvad omavahel väga tihedalt kokku - väike laps roomab samal põrandal, kus koer liigub, mängib tema mänguasjadega, päris väikesed ronivad tema kohale, pistavad oma käsi koera söögi- ja joogikaussi…Üks küsimus seisneb muidugi piiride kehtamises, sealjuures ausalt - kumbi ei peaks jääma allasurutud seisundisse. On vanema enda asi, kas ta lubab lapsel koera kohal vedeleda, alati peaks aga jälgima, et koer saaks oma kohal olla, kui ta seda tahab, see peaks siiski jääma tema rahulikuks puhke- ja peidupaigaks. Samas on pühendunud koerainimestel oht muutuda koera suhtes liiga protekteerivaks ning hoopis lapsele ülekohut teha. Et laps algusest peale koera(i) sama palju armastama hakkaks, neist tõesti oma südames hooliks, peab ta tundma, et koer on tema sõber, mitte keegi, kes emme/issi tähelepanu ja armastuse endale võtab.

Küsimus on ka hügieenis - kas lapse tervisele võib olla ohtlik koeraga nii ninapidi koos olla, kui seda harilikult ollakse (eriti setterite ja väikseste laste puhul - setter täidab ju suurepäraselt sooja, sõbraliku ning pehme "mängulooma" rolli). Enne kutsika võtmist tuleks muidugi lapsele teha igaks juhuks ka allergiasüst, muidu võib kõik väga kurva pöörde saada.

Paljud arstid on arvamusel, et kui koer ja laps elavad samas keskkonnas, kujuneb neil välja üsna ühtne "bakteritebaas", nii et oma koera käest harilikult mingit nakkust ei saada. Ei soovitata siiski lasta koeral toidujäänuseid inimeste nõudelt süüa, kuid probleemiks ei peeta näiteks koeranõude pesemist inimeste nõudega koos. Vanemad ei tohi lihtsalt ka ise laisad olla - sageli veeretatakse õueskäimisest pesemata jäänud käte tõttu saadud viirus koera süüks.

Kennel Clodovech

LAPS JA KOER

Koer ei ole inimene ja sageli ei mõista ta meie maailma. Ta elab oma reeglite järgi ning loomaomaniku ülesandeks on jälgida, et looma reeglid ei läheks konflikti inimeste omadega.

Kui koer ründab last, saab kannatada just väike inimene. Hiljem valavad nii lapsevanemad kui liiga sageli ka loomaomanikud oma ehmatuse ja viha välja koera peale, kes tegelikult käitus nagu koer. Sageli ei mõisteta, et koer ei ründa niisama (kuigi ka koerte hulgas on nn. vaimuhaigeid), tal on selleks alati põhjus ning inimeste ülesandeks on selle põhjuse tekkimist vältida. Rünnaku ennetamine on alati lihtsam kui tagajärgede ravimine.

Sageli koerad ei mõista lapsi. Põhjuseid on mitmeid:

• Koerad ei ole lastega kokku puutunud ega õppinud nendega suhtlema.
• Lapsed ei ole koertega kokku puutunud ega õppinud nendega suhtlema.
• Koerad kardavad lapsi kui kummaliselt käituvaid inimesi.
• Koerad kaistsevad end ja oma territooriumit võõraste ‘sissetungijate’ eest.
• Lapsed "ründavad" koeri.
• Lapsed käituvad koera jaoks saakloomana.

Jne.

Paljud probleemid lahenevad kui kutsikat sotsialiseerides tutvustatakse talle ka väikeseid inimesi. Kindlasti peavad kutsika ja lapse kohtumised toimuma täiskasvanute kontrolli all. Kutsikale tuleb õpetada, et laps ei tee talle liiga, lapse juuresolek on tore ning hea ja rahuliku käitumise eest premeeritakse. Kui kutsikale on õpetatud mõni käsklus (istu) võiksid suuremad lapsed talle käsku anda ning selle eest premeerida. See näitab kutsikale, et ka väike inimene on inimene ja ka tema käsku täites järgneb midagi positiivset. Samas käitub laps tema jaoks ettearvatavalt.

Lastele tuleb selgitada, et kutsikas ei ole mänguasi. Koer on elusolend nagu ka inimene ning teda tuleb respekteerida. Koera juuresolekul ei joosta, koeral on oma asjad, mida ei tohi puutuda, koerale ei tohi teha haiget. Ei maksa lasta lapsel koera turjalt ega pea pealt paitada, laps ei tohi koera kallistada ega tema peale ronida. Kui mõlemad osapooled oskavad teise juuresolekul rahulikult ja kindlalt käituda ning teineteist respekteerida on paljud probleemid juba ennetatud.

Sageli koerad kardavad lapsi just seetõttu, et ei ole nendega varem kokku puutunud. Lapsed ei käitu nagu täiskasvanud ja seetõttu muutuvad koerad ebakindlaks.

Vanemate ja koeraomaniku närvilisus ainult süvendavad koera muret. Ühel hetkel võib koer rünnata last, kes läheb teda paitama või katsub koerale kuuluvaid asju. Koer üritab ennast kaitsta ning kasutab selleks temale omast viisi. Mitte mingil juhul ei tohi lasta lapsel koera jälitada ega enda tähelepanu koerale peale sundida. Kui koer käitub rahutult on omanikul sageli targem ta rihma otsa võtta või teise tuppa ära viia. Sellisel juhul tuleb last kindlasti keelata koerale lähenemast või teise tuppa järgnemast. Kuni koer rahuneb võib lapsele seletada, miks kutsuga nii tehti ning neid siis rahulikult teineteisele tutvustada.

Probleemis on alati kaks osapoolt. Ka kõige rahulikum koer võib end kaitsta lapse "rünnaku" eest. Lapsed tahavad koertele pai teha, kuid ei arvesta enda jõudu. Väikesed lapsed võivad koeri karvast või kõrvadest sikutada ning põhjustada otsest valu. Paljud koerad ei talu kallistamist. Sageli näksavad koerad lapsi näost ning seda on seostatud koertele kõrva puhumise või hingamisega – laps annab koerale lihtsalt musi või teeb kalli.

Domineerivamad koerad ei talu kui laps teadmatusest tahab nende üle "võimu saavutada". Selliseks käitumiseks on pea pealt või turjalt paitamine, koera kohale kummardumine, oma näo panek koera pea või kaela lähedale.

Paljudel koertel on tugev omandiinstinkt. Igal koeral on oma territoorium, oma kari (inimesed, teised loomad) ja esemed, mida ta peab endale kuuluvateks. Mõni koer kaitseb "talle kuuluvat" rohkem, mõni vähem. Kindlasti tuleb vältida olukorda kui laps läheb katsuma koera asju, satub koera territooriumile või "ründab" koera karja. Sageli on mõistlikum vältida lapse tulekut tugeva omanditunnetusega koera territooriumile. Kindlasti tuleks ära panna kõik koera asjad ning jälgida nii lapse kui koera käitumist.

Liiga palju õnnetusi juhtub vanemate ja koeraomanike rumalusest.

Lapsed viiakse vaatama kutsikaid, keda ema kaitseb. Lastel lubatakse joosta koerte läheduses ning koerad peavad neid saakloomadeks. Lapsed lähevad koera toitu ära võtma (ka toitu, mida koer peab enda omaks – grillpeol maha kukkunud lihatükk). Lastega varem mitte kohtunud koerad pannakse uude olukorda, kus nad ei oska käituda. Koeraomanik omistab oma koerale oskuseid või iseloomuomadusi, mida tal ei ole. Jne

Kui on väiksemgi kahtlus, et koer võib last rünnata on alati targem lapse ja koera kokku saamist üldse vältida. Alati on võimalus koer ära viia või last täiskasvanute juures ja koerast eemal hoida. Enne koeraga peresse külla minekut või koeraomaniku külla kutsumist tuleks eelnevalt kindlasti arutada, mis on kellele lubatud ja kuidas tekkida võivaid probleeme ennetada.

HOOLITSE OMA KOERA EEST! KASVATA SÕNAKUULELIK JA PERESÕBRALIK KAASLANE - SEE ON SINU HUVIDES. NATUKE VAEVA, PAAR KOLM AASTAT TREENINGUID JA SA SAAD HEA JA TURVALISE KAASLASE.

Vaata palun täpsemalt siin, järgides lihtsaid rutiinseid reegleid võid kasvatada iga koera turvaliseks kaaslaseks:

Koerakuulaja

Kuidas õppida inimese parima sõbra keelt

Autor: Jan Fennell

Jan Fennell on töötanud koertega 25 aastat ning oma raamatutes püüab ta käsitleda koerte ja inimeste suhtlemise probleeme. Ta alustab rollist, mida koerad on mänginud ajalooliselt ning läheb sealt edasi probleemide juurde, mis võivad koerte kasvatamisel tekkida. Iga peatükk tegeleb eri juhtumiga, kus näidatakse, kuidas toime tulla "raske" koeraga, hammustajaga, haukujaga, sõidukeid ründava koeraga ja nii edasi. Lihtsate näidete varal kummutatakse üldlevinud müüte ja antakse praktilisi näpunäiteid.