Kaks pilti tänaselt jalutuskäigult KUMUs. Rukkis, Leib ja Jõuluorikas meie kodus.

R Uutmaa 1941 Rukkilõikjad


A Johani 1939

Kuidas sünnib leib:
lõikavad rukkist sirbiga, kuivatavad vilja rehetoas (reheahi kütab rehetoa kuumaks, reheahjul ei ole kortsent, suits soojendab tuba), rabatakse paremad viljaterad vastu seina pekstes, pekstakse vilja koodi või vardaga, tuulatakse rehe all lahtiste uuste vahel suure sõelaga (mis on sari), korjatakse terad kokku ja viiakse aita või veskile. Kodus jahvatame käsikivil. Jahu hoiame aidas jahukirstus. Tainast teeme rehetoas suures astjas. Valame juuretisele sooja vett peale, lisame jahu ja hapendame soojas kohas 10-12 tundi, segame ja sõtkume, lisame jahu ja soola ning voolime leivapätsid. Tõstame leivalabidaga reheahju põrandale ja küpsetame valmis. MMMMMMM..... lõhnab hästi.....

Meie jõuluorikas sündis rukkijahust, soojast veest, soolast ja pärmist. Küpseta notsu vm loomakujulist jõululeiba 200 oC juures 10-15 minutit. Hoia orikat jõuluajal laua peal. Kevadel jaga jõululeib loomadele või jäta mälestuseks ja pane järgmisel aastal aukohale jõululaual.

JÕULUORIKAS:
See on erilise kujuga leib, mida võib kaunistada viljapeade või küünlaga. Usuti, et jõululeib kogub enesesse erilise kaitsva ja tervistava jõu, mis kandub hiljem edasi selle sööjatele. Jõululeiba ei puututud, see viiakse viljaaita ja jagatakse karjalaskepäeval loomadele ja või inimestele.

Leiva ajaloost:
"Leib on vanem kui meie". Leiba hakati küpsetama juba 5000 a. e Kr Esimesed leiavd küpsetati kogu maapelasest taime osast. Kui jahu kogemata märjaks sai , tekkis esimene pudru. Kui puder kuumal kivil ära küpses avastas inimene kakukese küpsetamise viisi. Hiljem leiutati leiva hapendamine. Ning leivaahjude ehitamisega muutus leib kohevaks ja maitsvaks.

Teadaolevalt säilitatakse New Yorgi Metropolotani Kunstimuuseumis 3500 aasta vanust hästi säilinud nisuleiba.

Eestis hakati rukkist kasvatama 11 sajandil. Algselt rändas rukkis meie aladele umbrohuna, mis kasvas nisupõldudel.

Leib on eestlase peamine toit. Toitu nimetatitgi leivaks ning muu söök oli leivakõrvane.

Vanal ajal küpsetati eesti peredes leiba kord nädalas või kahe nädala tagant.
Leigest veest, rukkijahust ja juuretisest valmistatakse poolvedel taigen, mis jäetakse sooja ruumii 10-12 tundi hapnema. Taigen kerkib leivanõus (käärimisel tekkinud süsihappegaas paisutab taigent nagu õhupalli. Lõpuks tekkib gaasi nii palju, et see pääseb vabadusse ning taigen langeb alla. Nüüd on aeg lisada sool ja ülejäänud jahu ning sõtkuda hoolega taigen ühtlaseks. Valmis taigen vooli pätsideks ja lase veel 2 tundi uuesti kerkida. Aseta kerkinud pätsid kuuma ahju ja küpseta 1-2 tundi.

Kombed ja ajad.
Leivapäts ei tohi laual olla alumise koorikuga ülespidi, see toob riiu majja.
Pätsi ei panda lauale, nii et lõigatud ots oleks ukse poole - leivatükk võis majast välja minna. Õhtul ei lõigata leiba lahti, sest õhtune leib kahaneb ja hommikune kasvab.
Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast "kärsakese" ära, et mitte oma leivaõnne ära anda.