Friday, March 1, 2024

Rääkides eneseregulatsiooni õpetamisest, tuleks alustada sõnakuulamise õpetamisest

 allikas https://opleht.ee/2023/12/raakides-eneseregulatsiooni-opetamisest-tuleks-alustada-sonakuulamise-opetamisest/


Kui laps on väike ega ole võimeline oma tegude eest ise vastutama, peavad seda tegema täiskasvanud.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) puhul on tegemist eneseregulatsiooni raskustega, selgitas psühhiaater 1. detsembri Õpetajate Lehes, lisades et kõige kiirema ja parema tulemuse ATH sümptomite vähendamisel annavad ravimid („Kui õpilasel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire“).

Lugesin neid ridu raske südamega. Kas tõesti on tabletid ainus võimalus? Tean, et vanemad soovivad oma lastele alati kõige paremat, aga kas me teadvustame, et „hea pole alati hea ja halb pole alati halb“? 

Sõnakuulamine on vahend

Tänapäeval kutsutakse lastevanemaid üles loobuma sõnakuulelikkuse müüdist. Põhjendus on lihtne: laps ei ole marionett, ta ei pea täitma käske pimesi. Ta võib ise otsustada, kas teha seda, mida palutakse, või mitte. Last polevat vaja suruda kahepooluselisse jah-ei-süsteemi, kui on võimalik olla paindlik, mitmekesine ja loominguline.

Sünnihetkel on lapse närvirakud ehk neuronid eraldi ja ühendamata, kuid kahe esimese eluaasta jooksul hakkavad need sensoorset informatsiooni vastu võttes kiiresti ühendusi ehk sünapse looma. Kaheaastaselt on lapsel enam kui sada triljonit sünapsi, kaks korda rohkem kui täiskasvanul. Küpsemaks saades kärbitakse 50% sünapsidest. Aju muudab end iga kord, kui me midagi uut õpime. Aga millised sünapsid jäävad ja millised kärbitakse? Kui sünaps osaleb edukalt lülitusahelas, siis see tugevneb, ja vastupidi – kasutud muutuvad üha nõrgemaks ja lõpuks eemaldatakse. „Ühendused, mida enam ei kasutata, kaovad lõpuks,“ kirjutab Ameerika neuroteadlane David Eagleman oma raamatus „Aju. Sinu tee“. 

Sõnakuulamine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kõige tundlikum iga selle õpetamiseks on 2.−3. eluaasta. „Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, saab ta oma käsutusse uued närviteed,“ kirjutab sotsiaalpsühholoog ja psühhoterapeut Saara Kinnunen oma raamatus „Sinu laps“. Kuulekus aktiveerib närvisüsteemi selle osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates. 

Ka meie oma pedagoogikaklassik Peeter Põld rõhutas, et inimest on vaja viia enese üle valitsemisele ning selle tähtsaim eelkool on sõnakuulmine: „Kui praegusel ajal on sõna võetud autoriteedi ja sõnakuulmise vastu kasvatuses, siis täiesti valearusaamisest. Siin on see, mis kasvatuse lõpul peab esinema − autonoomsus −, seatud tema algusesse. Kasvatuse eesmärk on autonoomne, vaba enesemääraja tahtmine, ja sellele jõutakse pikal arenemisteel.“ 

Sõnakuulamise eeldus on usaldus

Klassikalise pedagoogika järgi on „sõnakuulamiskool“ kõikidest koolidest esimene. „Lapsest, kes ei ole õppinud kuulekust, kasvab õnnetu inimene, keda kogu ta eluajal valitsevad isekus ja kannatamatus,“ kirjutab Saara Kinnunen. Ja veel: „Kui laps on „kõva kuulmisega“, ei alga distsipliini taastamine traditsioonilistest vahenditest, pinguldamisest, ähvardamisest ega äraostmisest ega isegi sellest, et karjume endisest valjemini.“ 

Kinnuneni järgi tugevneb usaldus lihtsatest asjadest. Alustame lapse pilgu püüdmisest, silmavaatamisest, süllevõtmisest ja muust puutekontaktist. Räägime lapsega, oleme koos temaga. Mida väiksem on laps, seda kergemini läheb suhe paigast, aga seda väiksemate pingutustega see ka tasakaalustatakse.

Käsk ja keeld aitavad tagada väikelapse ohutust, käsu ja keelu abil õpib ta maailma piire tundma. Peeter Põllu arvates tuleks jälgida, et käskude-keeldudega ei mindaks liiale. Tuntud soome terapeut, koolitaja ja kirjanik Tommy Hellsten ütleb oma raamatus „Olla lapsevanem“ otsesõnu, et inimkonna ühine moraalipärand tuleb järgmisele sugupõlvele edasi anda nii, et õpetame lapsele asju, mida sajad sugupõlved enne meid on hädavajalikuks pidanud. Me ei hakka lapsega arutama, kas tohib liivakastis teisele lapsele kühvliga vastu silmi lüüa; kas käreda pakasega panna müts pähe või mitte; kas laps läheb õhtul magama siis, kui tahab, või siis, kui ta peab: „Me lihtsalt kasutame oma võimu ja ütleme, kuidas asjad on. See on sulaselge võimu näitamine ja enese asetamine lapsest kõrgemale.“

Loomulikult võib seda inimkonna delegeeritud võimu kasutada vaid vastutustundlikult. Lapsega ei arutata, kas ta tahab saada hästikasvatatud lapseks, teda lihtsalt kasvatatakse, sest sotsiaalsed pidurid tuleb temasse alles istutada.

Laps pole täiskasvanuga samal pulgal

Meditsiinidoktor Michael Winterhoff kirjutab oma raamatus „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid“, et meie süü on selles, et me kohtleme last kui omasugust ning omistame talle sellised omadused, mida tal selles arengustaadiumis olla ei saa. Kui lapsele ei esitata piisavalt nõudmisi, jääb ta pidama varase lapsepõlve psüühilisse faasi. Ta ei õpi välismaailma ja teisi inimesi oma mina piirangutena nägema.

Teisest kolmanda eluaastani avastab laps, et ta saab ise oma tahtmist läbi viia, ja otsustab, kas allub teiste tahtele või mitte. Psühholoog ja eripedagoog Lev Võgotski nimetab seda ajajärku kolmeaastase kriisiks. Kriisi üks sümptom on jonnakus (kangekaelsus). Jonnakus on lapse reaktsioon, mil ta taotleb midagi seetõttu, et tema seda nõuab, ja hoiab kangekaelselt oma nõudmisest kinni. 

Kriisi teine sümptom on see, et laps on rahulolematu kõige suhtes, mida talle pakutakse. Kriisi iseloomustab ka püüd iseseisvusele. Laps tahab kõike ise teha. Kolmeaastase kriis on lapse sotsiaalsete suhete kriis. Kõik sümptomid tiirlevad ümber telje: mina ja ümbritsevad inimesed. Laps otsib oma kohta suhtevõrgustikus. Ta jõuab kõrgemale tasemele ainult siis, kui kriis laheneb positiivselt. Kui laps on kas perekonnas või lasteasutuses otsustaja, kui tema pilli järgi tantsitakse, siis jääb kriis positiivse lahenduseta ja väikelapsele omane äärmuslik minakesksus lohiseb lapsega kaasa. 

Winterhoffi arvates jääb paljude laste psüühiline areng toppama just siin. „Me peame lastes jälle lapsi nägema. Tuleb teha lõpp neile pealesurutud rollile väikse täiskasvanuna, kes kõigis elusituatsioonides partnerina täiskasvanu kõrval seisab,“ kirjutab ta. 

Ka Maslow on hoiatanud, et vanema alistumine lapsele tekitab ärahellitatud psühhopaadi: „Lapsel on vaja ka ranguse, karmuse, nurjumise, distsipliini ja piiride kogemusi. Põhivajaduste rahuldamine libiseb kergesti üle ohjeldamatuks järeleandmiseks, enesesalgamiseks, täielikuks lubavuseks, ülekaitstuseks ja pugemiseks. Lapse armastamine ja austamine peavad olema liidetud vähemalt armastuse ja austusega enda kui lapsevanema ja üldise täiskasvanuea vastu.“ 

Last tuleb juhtida läbi halbadest ja ohtlikest olukordadest seni, kuni ta suudab seda ise teha. Välised mõjutusvahendid sisaldavad ka sundi. Sisemisele vabadusele kasvab laps välise sunni kaudu − selle kasvatuse paradoksi sõnastas Immanuel Kant.