Head loovustoalased ja külalised.
Kolmapäeval on selle suve viimane loovustund suvekoolis.
Paneme pintslid puhkama ning alustame uut hooaega juba varsti 16 septembril.
Nautige suve!
Monday, July 15, 2019
Loovustuba meisterdab_teeme koos lapsega_kaardikesed ja järjehoidjad
Vaja läheb:
tugev paber
käärid
kahepoolne teip
värviline paber
erikujulised augustajad
sädelus
Kus neid asju saab?
üks hea ja turvaline koht on Skizze kauplus - asub Tallinnas, Tartus
ja kõikvõimsas netis: www.skizze.ee
Tee nii:
lõika sobiva formaadiga kaart;
kleebi kahepoolne teip kaardile;
võta erineva kujuga augustajad ja valmista värvilisest paberist rõõmsad kujundid;
eemalda kaarditeibilt ülemine kiht ja kleebi värvilisest paberist kujundid kleepuvale poolele;
lõpus puista sädelusega üle, et teip ei kleepuks
Valmis.
Kiire, lihtne ja puhas.
Loovustuba meisterdab_teeme koos lapsega_seibide meistrikoda
Vaja läheb:
pehme plastiliin
(soovitame mesilasvaha baasil)
munalõikur
Tee nii:
1. vooli plastiliinist pallikesed. Hea kui kasutad 2-3 värvi, siis tulevad huvitavad seibid
2. pallikestest rulli ussikesed
3. ühenda ussikesed külgepidi ja rulli üheks jämedaks vorstikeseks
4. aseta vorstike munalõikurile ja vajuta tugevalt rest alla: saab hulga ilusaid siiru-viirulisi seibe
Võib veeretada ka suurema värvilise plastiliinist palli ja lõikuda see munalõikuriga suurteks seibideks.
Hea ülesanne voolimisharjutusteks.
Värvilistest seibidest saab kujudnada ilusa kaardi: aseta lõigatud seibid koos või üksi kaardile, vajuta kinni. Suurepärane kaunistus.
Hea harjutus segunenud plastiliinile, kui ei saa enam eraldada värve ja kogunenud vanad jäägid ei rõõmusta enam omanikku. Rulli kõik kokku ja lõika seibideks.
Munalõkur teeb ilusa servaga seibid.
Õpime, harjutame!
Loovustuba meisterdab_teeme koos lapsega_siilipoiss Sander
SIILIPOISS SANDER
Vaja läheb:
soolatainas (vata retsepti siin: https://loovustuba.blogspot.com/2019/07/loovustuba-soovitabsoolataina-retsept.html )
männiokkad
Tee nii:
1. sega valmis soolatainas ja vooli käepärased kakukesed
2. näpista kakukesele ninake ja paiguta kahele poole ninakest silmad. Meie kasutasime plastikust mängusilmi, kuid väga head siilisilmad saab teha kivikestega.
3. korja männiokkaid ja torka kakukesele selga kohev siilikasukas!
Ongi valmis!
Huvitavaid fakte
Lühitutvustus
Siil on ööloom. Teravad okkad tagavad siilile suurepärase kaitse vaenlaste eest. Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja. Siili pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga.
Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku: metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib.
Eluviis
Siil annab sageli oma olemasolust märku sahinaga, mis saadab teda toiduretkedel. Ta on peamiselt öösiti toitu hankiv eraklik loom. Päeval põõnutab siil pesas, kust lahkub alles videviku saabudes.
Nagu paljud teised pisiimetajad, magab ka siil talveund, mistõttu üritab ta sügisel koguda võimalikult suure rasvatagavara. Oktoobrikuus ehitab siil puuriida, kompostihunniku või heinakuhja alla pesa, kus ta talveund magab. Talveuni möödub siilil peaaegu liikumatus asendis, sel ajal elab ta oma rasvavarudest. Soojadel kevadpäevadel võib siil üles ärgata ja varjepaigast välja ronida. Tavaliselt on aga veel liiga vara ning kui uuesti külmemaks läheb, naaseb ta kohe taas pessa.
Paljunemine
Vali podin, mida aias aprilli- või augustiöödel kuulda võib, on tõenäoliselt siilide paaritumist saatev hääl. Isasloom on mõnikord sunnitud emast tundide kaupa „võrgutama”. Paaritumise järel lähevad loomad lahku. Isasloom järeltulijate vastu huvi ei ilmuta ning nende kasvatamisest osa ei võta. Pojad sünnivad emaslooma poolt ette valmistatud pesas umbes 5-6 nädalat hiljem. Septembrikuus sündinud pojad ei ela harilikult talve üle. Kaks nädalat pärast sündi on nad veel pimedad ja imevad vaid emapiima, alles hiljem hakkavad nad tavalise toiduga harjuma, milleks on põhiliselt putukad ning teod. Emasloom hakkab toidu hankimist õpetama umbes kuu vanustele poegadele.
Toitumine
Siil peab jahti öösiti. Ta hangib vihmausse, putukaid, tigusid ning väikesi selgroogseid. Olles avastanud hiirepesa, paneb ta hiirepojad nahka. Siil ei põlga ära ka korjuseid ega taimset toitu. See pole aga tõsi, et ta torkab oma okkad puuvilja sisse ning tassib selle oma varjepaika. Heameelega sööb siil koera- ja kassitoitu. Ta on immuunne rästikumürgi suhtes.
alikas: miksike.ee
Loovustuba instagramis_www.instagram.com/loovustuba
Head õpilased ja külalised olete oodatud meie instagrami loovasse keskkonda_iga päev uued mõtted, ideed, soovitused, jagamised!
www.instagram.com/loovustuba
Friday, July 12, 2019
Loovustoa suvekooli teine loovustund_öökulli matemaatika
Täiuslik kompositsioon ja sügav plaan_taamal selge taevas, esiplaanil maasikate meri ja kõige selle üle puudesalu_me oskame! me oleme noored aga meis on võlumaailm!
Thursday, July 4, 2019
LOOVUSTUBA SOOVITAB_kliistri retsept
KLIISTER= vesi+kartulijahu ehk tärklis
Tee nii:
1. Sega 2 supilusikat kartulijahu ehk tärklist 1/2 klaasis külma veega.
2. Keeda 1/2 liitrit vett potis.
3. Vala hoolega segades külmas vees lahustatud tärklis keevasse vette.NB! Sega pidevalt ja hoolega. Ära keeda, vaid sega vajaliku tihedusega kisell ning tõsta pott tule pealt.
4. Toonimiseks lisa kliistrile guassi või akvarelli.
5. Sega värv ühtlaseks ja maali. Kliister asendab nii värvi kui ka liimi. Sobibi segatehnikas tööde tegemiseks.
Tärklis – taime turvaline tagavara
allikas: http://www.loodusajakiri.ee/
Tärklis ehk rahvapäraselt kartulijahu on tavaline toiduaine. Tervisliku toitumise seisukohalt peaks tärklis katma suure osa organismi energiavajadusest. Paljudele meenub kissell ja kliister, mõnele isegi tärgeldatud pesu, aga vähesed seostavad tärklisega ahjusooja leiva lõhna ja jumekat palet.
Tärklis on taimne varusüsivesik, mis koosneb glükoosijääkidest. Teda leidub kahe põhivormina: amüloosi ja amülopektiinina. Amüloosi molekulmass on tunduvalt väiksem, võrreldes amülopektiiniga. Amüloosi ahelad ei harune, kuid pole ka tavamõttes sirged, sest nad keerduvad spiraalselt. Amülopektiini ahelad on tugevalt harunenud: külgosad eralduvad iga kaheksa kuni üheksa jäägi tagant, pealegi kordub sama külgahelates. Nii moodustubki väga ruumikas ja haruline struktuur. Tavaliselt langeb tärklises 10–20% amüloosi ja 80–90% amülopektiini arvele.
Taim talletab tärklisevarud kas viljadesse, seemnetesse, mugulatesse või juurtesse, harva isegi tüvesse. Toorestes puu- ja aedviljades on tärklist esialgu rohkem, viljade küpsemisel muutub osa sellest suhkruteks (teraviljadega on vastupidi: nende valmides teriste tärklisesisaldus suureneb).
Tärklise hüdrolüüs algab ahela otstes, harunemiskohti ühendavad keemilised sidemed on vastupidavamad. Osaliselt hüdrolüüsunud tärklis moodustab dekstriinide segu. Et dekstriinide vesilahused nakkuvad hästi, siis sobivad need liimide valmistamiseks. Kuid dekstriinid on olulised ka söödava seisukohalt, näiteks pagaritoodete puhul. Küpseva toote pinnal on temperatuur kõrge, just seal algab tärklise lagunemine dekstriinideks ja teisteks ühenditeks, mis koosmõjus valkudega annavadki leivale-saiale ilusa pruunika kooriku, omapärase maitse ning lõhna. Küpsetise pealispinnast on suur hulk vett lendunud, seevastu sisus jagub seda piisavalt. Moodustuv koorik takistab vee aurumist ning kõrgel temperatuuril seovad kliisterdavad tärkliseterad vett. Seetõttu on rikkaliku veesisaldusega pagaritooted tundlikud niiskusreþiimi suhtes: hoiad leiba-saia kuivas, kaotavad need liigselt vett ning muutuvad tahkeks; säilitad niiskes – lähevad hallitama.
Omaette probleem on tärklise vananemine. See mõjutab just ruumilise ehitusega amülopektiini struktuuri, mis omakorda halvendab leiva kvaliteeti ja maitset. Mõõdukal kuumutamisel amülopektiini struktuur taastub, mis jällegi kajastub pagaritoote maitseomadustes: röstitud leib ja sai omandavad taas meeldiva lõhna ja maitse.
Saab siirupit ja kliistrit. Siirupivalmistajad on võtnud eeskujuks küpsevates puuviljades toimuva: nad lagundavad tärklist vastavate ensüümide abil. Toorainena kasutatakse kas maisi- või kartulitärklist. Tärklisest tehtud siirup on kreemja värvusega veniv magusamaitseline vedelik. Venivaks teevad selle dekstriinid, magusaks aga suhkrud (glükoos, maltoos). Tärklise lõplik lagunemine glükoosiks kaitseb taimi külmumise eest: külmavõetud kartulimugulad ongi seetõttu magusad. Taimedes ladestub tärklis kihilise ehitusega teradena, mille kuju sõltub liigist. Nii on kartulist pärinevad tärklisekogumid ovaalsed, maisi ja riisi süsivesikutevarud moodustavad aga hulknurkseid struktuure. Erinevused on ka terade mõõtmetes, kusjuures tööstuses hinnatakse rohkem suuremõõtmelisi tärkliseterasid. Muide, just suured terad annavad tärklisele valguse käes ka erilise helgi. Suurema teraga on nisu-, maisi- ja kartulitärklis, seevastu riisitärklise terad on väiksemad.
Külmas vees tärkliseterad ei lahustu, kuid punduvad. Kõrgemal temperatuuril (50–70 oC) hakkavad nad vee toimel tugevasti paisuma, terade maht üha suureneb, kuni lõpuks nad lagunevad ning tekib kleepjas lahus. Seda tärklise omadust kasutatakse nii kisselli keetes kui ka kliistrit tehes. Arvestama peab sedagi, et pikka aega seisnud kartulijahu hakkab oma kliisterdamisomadusi kaotama. Vahel tuleb aga tärklise kliisterdumist toiduainetes lausa vältida: näiteks makaronides, mida valmistatakse tainast ning kuivatatakse mitu tundi mõõdukas soojuses.
Inimesele vajalik, kuid liialdada ei maksa. Inimtoidu koostises on tärklis asendamatu. Põhiosa toiduga saadavatest süsivesikutest peaksime saama ja tegelikult saamegi tärklisena. Igapäevane menüü pakub kuhjaga näiteid: kartul, leib-sai, makaronid, banaanid jne. Ei maksa siiski unustada, et suhkrutega samamoodi annab ka grammi tärklise lõplik lagunemine meile ligikaudu neli kilokalorit energiat. Tärklise lõhustamisel on oma osa nii vastavatel seedeensüümidel kui ka mao happelisel keskkonnal. Seedekulgla mitmes kohas toimib ensüüm amülaas, mis lagundab hiiglaslikke tärklise molekule järk-järgult aina väiksemateks osisteks, kuni glükoosini välja. Et amülaasi leidub süljeski, siis tunneme leivatükki pikemat aega mäludes suus lõpuks magusat maitset. Ammustel aegadel keerasid taluperenaised leivatükikese linasesse riidesse ja pistsid väikelapsele suhu. Süljes leiduv amülaas lõhustas vähehaaval leiva tärklise magusamaitselisteks ühenditeks, mis leevendasid lapse magusaisu.
Tee nii:
1. Sega 2 supilusikat kartulijahu ehk tärklist 1/2 klaasis külma veega.
2. Keeda 1/2 liitrit vett potis.
3. Vala hoolega segades külmas vees lahustatud tärklis keevasse vette.NB! Sega pidevalt ja hoolega. Ära keeda, vaid sega vajaliku tihedusega kisell ning tõsta pott tule pealt.
4. Toonimiseks lisa kliistrile guassi või akvarelli.
5. Sega värv ühtlaseks ja maali. Kliister asendab nii värvi kui ka liimi. Sobibi segatehnikas tööde tegemiseks.
Tärklis – taime turvaline tagavara
allikas: http://www.loodusajakiri.ee/
Tärklis ehk rahvapäraselt kartulijahu on tavaline toiduaine. Tervisliku toitumise seisukohalt peaks tärklis katma suure osa organismi energiavajadusest. Paljudele meenub kissell ja kliister, mõnele isegi tärgeldatud pesu, aga vähesed seostavad tärklisega ahjusooja leiva lõhna ja jumekat palet.
Tärklis on taimne varusüsivesik, mis koosneb glükoosijääkidest. Teda leidub kahe põhivormina: amüloosi ja amülopektiinina. Amüloosi molekulmass on tunduvalt väiksem, võrreldes amülopektiiniga. Amüloosi ahelad ei harune, kuid pole ka tavamõttes sirged, sest nad keerduvad spiraalselt. Amülopektiini ahelad on tugevalt harunenud: külgosad eralduvad iga kaheksa kuni üheksa jäägi tagant, pealegi kordub sama külgahelates. Nii moodustubki väga ruumikas ja haruline struktuur. Tavaliselt langeb tärklises 10–20% amüloosi ja 80–90% amülopektiini arvele.
Taim talletab tärklisevarud kas viljadesse, seemnetesse, mugulatesse või juurtesse, harva isegi tüvesse. Toorestes puu- ja aedviljades on tärklist esialgu rohkem, viljade küpsemisel muutub osa sellest suhkruteks (teraviljadega on vastupidi: nende valmides teriste tärklisesisaldus suureneb).
Tärklise hüdrolüüs algab ahela otstes, harunemiskohti ühendavad keemilised sidemed on vastupidavamad. Osaliselt hüdrolüüsunud tärklis moodustab dekstriinide segu. Et dekstriinide vesilahused nakkuvad hästi, siis sobivad need liimide valmistamiseks. Kuid dekstriinid on olulised ka söödava seisukohalt, näiteks pagaritoodete puhul. Küpseva toote pinnal on temperatuur kõrge, just seal algab tärklise lagunemine dekstriinideks ja teisteks ühenditeks, mis koosmõjus valkudega annavadki leivale-saiale ilusa pruunika kooriku, omapärase maitse ning lõhna. Küpsetise pealispinnast on suur hulk vett lendunud, seevastu sisus jagub seda piisavalt. Moodustuv koorik takistab vee aurumist ning kõrgel temperatuuril seovad kliisterdavad tärkliseterad vett. Seetõttu on rikkaliku veesisaldusega pagaritooted tundlikud niiskusreþiimi suhtes: hoiad leiba-saia kuivas, kaotavad need liigselt vett ning muutuvad tahkeks; säilitad niiskes – lähevad hallitama.
Omaette probleem on tärklise vananemine. See mõjutab just ruumilise ehitusega amülopektiini struktuuri, mis omakorda halvendab leiva kvaliteeti ja maitset. Mõõdukal kuumutamisel amülopektiini struktuur taastub, mis jällegi kajastub pagaritoote maitseomadustes: röstitud leib ja sai omandavad taas meeldiva lõhna ja maitse.
Saab siirupit ja kliistrit. Siirupivalmistajad on võtnud eeskujuks küpsevates puuviljades toimuva: nad lagundavad tärklist vastavate ensüümide abil. Toorainena kasutatakse kas maisi- või kartulitärklist. Tärklisest tehtud siirup on kreemja värvusega veniv magusamaitseline vedelik. Venivaks teevad selle dekstriinid, magusaks aga suhkrud (glükoos, maltoos). Tärklise lõplik lagunemine glükoosiks kaitseb taimi külmumise eest: külmavõetud kartulimugulad ongi seetõttu magusad. Taimedes ladestub tärklis kihilise ehitusega teradena, mille kuju sõltub liigist. Nii on kartulist pärinevad tärklisekogumid ovaalsed, maisi ja riisi süsivesikutevarud moodustavad aga hulknurkseid struktuure. Erinevused on ka terade mõõtmetes, kusjuures tööstuses hinnatakse rohkem suuremõõtmelisi tärkliseterasid. Muide, just suured terad annavad tärklisele valguse käes ka erilise helgi. Suurema teraga on nisu-, maisi- ja kartulitärklis, seevastu riisitärklise terad on väiksemad.
Külmas vees tärkliseterad ei lahustu, kuid punduvad. Kõrgemal temperatuuril (50–70 oC) hakkavad nad vee toimel tugevasti paisuma, terade maht üha suureneb, kuni lõpuks nad lagunevad ning tekib kleepjas lahus. Seda tärklise omadust kasutatakse nii kisselli keetes kui ka kliistrit tehes. Arvestama peab sedagi, et pikka aega seisnud kartulijahu hakkab oma kliisterdamisomadusi kaotama. Vahel tuleb aga tärklise kliisterdumist toiduainetes lausa vältida: näiteks makaronides, mida valmistatakse tainast ning kuivatatakse mitu tundi mõõdukas soojuses.
Inimesele vajalik, kuid liialdada ei maksa. Inimtoidu koostises on tärklis asendamatu. Põhiosa toiduga saadavatest süsivesikutest peaksime saama ja tegelikult saamegi tärklisena. Igapäevane menüü pakub kuhjaga näiteid: kartul, leib-sai, makaronid, banaanid jne. Ei maksa siiski unustada, et suhkrutega samamoodi annab ka grammi tärklise lõplik lagunemine meile ligikaudu neli kilokalorit energiat. Tärklise lõhustamisel on oma osa nii vastavatel seedeensüümidel kui ka mao happelisel keskkonnal. Seedekulgla mitmes kohas toimib ensüüm amülaas, mis lagundab hiiglaslikke tärklise molekule järk-järgult aina väiksemateks osisteks, kuni glükoosini välja. Et amülaasi leidub süljeski, siis tunneme leivatükki pikemat aega mäludes suus lõpuks magusat maitset. Ammustel aegadel keerasid taluperenaised leivatükikese linasesse riidesse ja pistsid väikelapsele suhu. Süljes leiduv amülaas lõhustas vähehaaval leiva tärklise magusamaitselisteks ühenditeks, mis leevendasid lapse magusaisu.
Loovustuba soovitab_soolataina retsept
KUIDAS TEHA SOOLATAINAST:
Soolatainast valmistatud esemed kivistuvad õhu käes ja muutuvad kivikõvaks.
Vaja läheb: 1 klaas jahu; 1 klaas soola; vett.
Sega kausis jahu ja sool.
Lisa ettevaatlikult vett ning sõtku plastiline voolimismass.
Valmis ese jäta kuivama. Võib kaunistada ja värvida guassi või akvarelliga.
VEEL ÜKS RETSEPT:
1 tass peensoola
2 tl õli
1,5 tassi keevat vett
toiduvärvi
Sega ained omavahel ja sõtku tainas. Kui jääb nätske, siis lisa jahu. Toiduvärv lisa keeva vee hulka enne teiste ainetega kokku panemist. Lapsed võivad ka aidata segada ja koguseid mõõta. Ainult alguses on segu kuum ja siis peaks täiskasvanu tegutsema. Retsepti allikas: The Imagination Tree.
(mutukamoos.ee)
VEEL SEITSE VÕIMALUST:
Esimene - Sega ained omavahel, kuumuta madalal kuumusel, kuni segu on paksenenud, jahuta ja sõtku. Vooli .
1kl jahu
1kl vett
½ kl soola
2 spl toiduli
1kl jahu
1kl vett
½ kl soola
2 spl toiduli
Teine: - Kui taigen tundub liiga kuiv, siis ära lisa kohe vett juurde, vaid tee käed märjaks ja sõtku edasi.
2 klaasi jahu
½ kl klaasi soola
1 klaas vett
1 spl toiduõli
Kolmas: Sega jahu, sool ja vesi, lisa toiduõli. Sõtku tainas elastseks. Kujud küpsevad sõltuvalt suurusest/paksusest 1,5-2,5 tundi 150-kraadises ahjus.
2 klaasi jahu;
0.5 klaas soola;
1 klaas vett
1 tl toiduõli.
Neljas: Sega kõik kokku, jahu võid lisada vajadusel juurde, kui taigen kleebib käte külge. Küpseta 150 kraadises ahjus
2 klaasi jahu,
1 klaas soola,
1/2 klaasi vett
Viies: Jõulutunde lisamiseks saab kasutada maitseaineid!
2 klaasi jahu
1 klaas soola
1 klaas vett
2 spl õli
1 tl ingveripulbrit
1 tl kaneelipulbrit
Kuues: Liivast voolimismass - Sega kõik kokku ja sõtku taigen
1 klaas liiva
1 klaas tärklist
1 klaas tärklist
1 klaas kuuma vett
Seitsmes -mittekuumutatav:
2 osa jahu
1 osa soola
1 osa vett
2 osa jahu
1 osa soola
1 osa vett
Toiduvärvi
allikas: lastega.ee
Suvekool 2019_esimene loovustund_Perenaine pööri-lööri
Loovustoa suvekool on ideaalne koht, kus lapsega aega veeta ja uusi asju avastada.
Need lapsed, kes on harjunud loovustundide tegevuse ja materjalidega,
saavad leiutada ja täiustada oma vanu oskusi.
Loovustund on koht, kus laps on aktiivses tegevuses koos oma lapsevanemaga.
Suhtlemine ja teineteise mõistmine on väärtuslik osa meie kasvamisest. Lapsevanem oskab tunnetada lapse vajadusi kõige paremini. Nii sujub maailma avastamine kergemini ja tulemus on kulda väärt.
Väike laps suudab keskenduda ja piagal püsida ehk mõned minutid ja 5 minutit süvenenud tööd on juba väga hea tulemus. Esimeses Suvekooli loovustunnis õnnestus meil haarata laste tähelepanu terve akadeemilise tunni jagu. See on väga hea tulemus. Arvestades, et kohtusime esimest korda ja moodustasime uue tegevusrühma. Selline keskendumine ja pühendumine on võimalik koos väga heade lapsevanemate ja tänu nende meeskonnatööle.
Laps tajub ja mõistab keskkonnas toimuvat väga hästi. Õppimine käib läbi mängulise tegevuse. Märkamatult ja meeldivas seltskonnas õppisime tahke ja vedela, kleepuva ja sõmera aine omadusi.
Lõpus valmis maaliline suvemaal - põhjalikult läbimaalitud ja segatud värvidega.
