Täna me jalutasime suure muuseumi 5ndal korrusel.
Meie rännaku lõpppunkt oli Leo Lapini näitus "Koodid".
Kunstnik, L. Lapin, ise kirjutab oma töödest nii: "Mina seevastu lähtun abstraktsest struktuurist, mille muudan endale lähedasemaks - seega ka looduslähedasemaks - sellesse maalitud triipude-pindadega. Sageli ongi maalis kasutatud värvikooslus pärit mõnest looduselamusest, mis on siiski pigem minu sees kui must väljas elav maastik, mille on ellu äratanud Loodus. /.../ Nii nagu öeldud, on maalide struktuuri aluseks tarbimisühiskonna ja inimkonna tänase kultuuri põhisümbol vöötkood. See on tähtsaim visuaalne märk siinolemisest. Maalides ja samas ka kujustades, loon neis struktuurides energiavälju, mis sünnivad värvikasutusest. Värv aga saab alguse valgusest. David Bohm kirjutab mateeriast kui "jäätunud valgusest", sest igasugune mateeria kujutab endast valguse kondenseerumist mustriteks, mis, jäädes alla valguse kiirgusele, loovad meile tajutava ainelise maailma. Valgus toob sedaviisi meieni ka värvide maailma, arvatavalt kümme miljonit erinevat tooni, mis sisaldavad lisaks energiale ka informatsiooni - seega olemise tähendust. Need energiaväljad, täpsemalt värviväljad, sisaldavad ka tähendustevälju, mida ma oma maalide kujul vaatajale esitan".
Selleks et jõuda "Koodide" ja triipudeni tuli meil otsida valgust, valgusallikaid ja võluda värvi. Me saime seda teha erinevate väljapanekute juures, mis olid pimeduses ja valguses, olid värvilised ja must-valged. Läbi suure valguse jõudsime lõpuks triibuliste piltidega tuppa. Meie jalutuskäigu lõpus sündisid "avangardistlikud" kompositsioonid: aukudega paberi ja värviliste ribadega triibumaalim.
No comments:
Post a Comment